Isetuse õpetus

Isetuse õpetus (paali keeles Anattalakkhaṇa Sutta) ehk "viie kuhjatise õpetus" (Pañcavaggiya Sutta) on Buddha jutlus, milles räägitakse isetusest seoses viie isiksuse moodustaja ehk skandhaga.

"Isetuse õpetus" on Buddha teine jutlus pärast virgumist ja "Seadmuseratta käimapanemist" ning sellele järgneb kolmandana "Tulejutlus".

"Isetuse õpetus" või ka "endast loobumise õpetus" on seadmuseratta käimapanemisel käsitletud esimese õilsa tõe laiendus ja põhjalikum selgitus.[1][2]

Esimene õilis tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca) loetleb mitmesuguseid kannatusi: sündimine, vananemine, haigus, suremine, mure, kurbus, masendus, ärevus, kokkupuude ebameeldivaga, eemalolek meeldivast jne. Loetelu lõpeb lühikese kokkuvõttega: "viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi", viidates isiksust moodustavale "kütusele" (upādāna) ehk kippumisele.

"Isetuse õpetuses" näidatakse, et püsivat ja kindlat "ennast" pole üldse olemas, eitades nõnda ka püsiva ja igavesti taaskehastuva hinge või muu taolise olemasolu. Endast kinni hoidmisest, endasse klammerdumisest ja enesetähtsustamisest sünnib rahulolematus ja kannatus.[3]

TekstidRedigeeri

"Isetuse õpetus" leidub paali kaanoni Saṃyutta-nikāyas (SN 21.59 või 22.59).[4] Isetust on käsitletud ka Cūḷa Vedalla Suttas (MN 44),[5] Vinayapiṭakas jm.

"Isetuse õpetuses" sisalduva viie kogumiku käsitlused on koondatud peamiselt Saṃyutta-nikāya kolmandasse jaotusse Khandha-vagga (SN peatükid 22 – 34).[6] Neid võib leida ka "Kogumike suttas" (Khandha-sutta SN 22.48),[7] Khajjanīya Suttas (SN 22:79),[8] Upādānaparipavatta-suttas ehk Parivaṭṭa Suttas (SN 22.56.),[9][10] "Vahu suttas" (Pheṇa Sutta SN 22:95)[11] ja mujal.

SisukokkuvõteRedigeeri

Sinu keha ei ole sa ise. Kui su keha oleks sa ise, siis ei tekitaks ta sulle kannatusi ja teda oleks võimalik muuta: olgu mu keha selline või ärgu olgu mu keha selline. Keha ei ole püsiv, ta ei paku rahuldust ning muutub pidevalt, mistõttu pole kohane tema kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes keha kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise.

Sinu tunded ei ole sa ise. Kui su tunded oleksid sa ise, siis ei tekitaks nad sulle kannatusi ja neid oleks võimalik muuta: olgu mu tunne selline või ärgu olgu mu tunne selline. Tunded ei ole püsivad, nad ei paku rahuldust ning muutuvad pidevalt, mistõttu pole kohane nende kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes tunne kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise.

Sinu mõtted ei ole sa ise. Kui su mõtted oleksid sa ise, siis ei tekitaks nad sulle kannatusi ja neid oleks võimalik muuta: olgu mu mõte selline või ärgu olgu mu mõte selline. Mõtted ei ole püsivad, nad ei paku rahuldust ning muutuvad pidevalt, mistõttu pole kohane nende kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes mõte kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise.

Sinu tahtmised ei ole sa ise. Kui su tahtmised oleksid sa ise, siis ei tekitaks nad sulle kannatusi ja neid oleks võimalik muuta: olgu mu tahtmine selline või ärgu olgu mu tahtmine selline. Tahtmised ei ole püsivad, nad ei paku rahuldust ning muutuvad pidevalt, mistõttu pole kohane nende kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes tahtmine kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise.

Sinu meel ei ole sa ise. Kui su meel oleks sa ise, siis ei tekitaks ta sulle kannatusi ja teda oleks võimalik muuta: olgu mu meel selline või ärgu olgu mu meel selline. Meel ei ole püsiv, ta ei paku rahuldust ning muutub pidevalt, mistõttu pole kohane tema kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes meel kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise. [12][13]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Mendis, N.K.G. (tr., ed.) (1979). On the No-self Characteristic: The Anatta-lakkhana Sutta (The Wheel No. 268). Kandy: Buddhist Publication Society. – "Access to Insight" (2007). [1].
  2. Ñanamoli Thera (tr., ed.) (1981). Three Cardinal Discourses of the Buddha (The Wheel No. 17). Kandy: Buddhist Publication Society. – "Access to Insight" (1995).[2].
  3. On the No-self Characteristic. The Anatta-lakkhana Sutta, translated, with an introduction by N.K.G. Mendis. 2007. [3]
  4. "SN 22.59" denotes that this discourse is the fifty-ninth discourse in the 22nd group in the Samyutta Nikaya. Due to a different grouping of the SN suttas (e.g., in the SLTP, the CSCD's samyutta 13 is included as a final vaggo [chapter] in SLTP samyutta 12) , this is samyutta 21 of the SLTP redaction and samyutta 22 of the CSCD redaction.
  5. Cūḷa Vedalla Sutta (MN 44)[4]
  6. Linked Discourses on the Aggregates.[5]
  7. Aggregates. Khandha Sutta (SN 22:48)[6]
  8. Chewed Up. Khajjanīya Sutta (SN 22:79)[7]
  9. Linked Discourses 22. 6. Involvement. 56. Perspectives.[8]
  10. The (Fourfold) Round. Parivaṭṭa Sutta (SN 22:56).[9]
  11. Foam. Pheṇa Sutta SN 22:95[10]
  12. Anatta-lakkhana Sutta: (SN 22.59)[11]
  13. Pañca Sutta (SN 22:59)[12]