Intimism
Intimism on 19. sajandi lõpus kujunenud dekoratiivne kunstistiil, mille tunnusteks on eraelu interjööride kujutamine, kodused stseenid ja pereliikmete portreteerimine.
Intimism mõjus kontrastsena teiste kunstisuundade seas – intimistid jäädvustasid peamiselt tubast meeleolu ja endale lähedasi inimesi nende argiolekus. Tuntuimad intimistid on nabiide (Les Nabis) kunstirühmitusse kuulunud Pierre Bonnard, Édouard Vuillard, Maurice Denis; ka Edgar Degas'd on iseloomustatud kui intimisti.
Ajalugu muuda
See intiimne ja dekoratiivne stiil arenes 1880. aastate lõpus ning kestis veel 20. sajandi alguses. Intimistid kasutasid impressionistlikku tehnikat hetke valguse jäädvustamiseks, kuid erinevalt impressionistidest moonutasid nad meeleolu näitamiseks looduslikku värvi ja valgust. Laura Auricchio kirjeldab intimistide teoste põhifunktsiooni Metropolitani muuseumi kodulehel järgmiselt: "Nende [kunstnike] teosed pühitsevad mustrit ja ornamentikat; seavad kahtluse alla piirid, mis eraldavad kaunid kunstid käsitööst; ja ilustavad interjööre viisil, milleks need ka telliti."[1][2]
1888. aastal moodustasid Pierre Bonnard ja Maurice Denis koos teiste mõttekaaslastega rühmituse Les Nabis tõukudes jäigast akadeemilisest kunstist. Nabiid nihestasid senist maali sügavuse illusiooni. Seda illusiooni, justkui oleks kunst aken tõelisusesse, kuhu muidu ligipääs puudub. Maurice Denis tuletas aga meelde, et maal on kõigest värvid lõuendil. 1890. aastatel kunstnike grupp suurenes ning paljude seas liitus ka Édouard Vuillard. Nabiid korraldasid isikunäitusi 1899. aastani.
Nabiide laiali mineku kohta on Édouard Vuillard öelnud järgmist: "Edusammud olid nii kiired. Ühiskond oli valmis tervitama kubismi ja sürrealismi enne, kui olime jõudnud oma eesmärgini, mida olime ette kujutanud. Tundsime end õhku haihtununa."[4][5]
Édouard Vuillard ja Pierre Bonnard muuda
Édouard Vuillard ja Pierre Bonnard eristusid teistest nabiidest teemavaliku poolest. Édouard Vuillardi 1895. aastal valminud kuldses koloriidis naisi ja lilli kujutav suuremõõtmeline maalisari "Album" osutus populaarseks, teost näidati ka raamita ja otse mustrilise seina külge kinnitatult – eesmärgiks oli rõhutada pildi teema pidevust ümbritsevaga.[2] Kuid kõige silmapaistvamad on Vuillardi väikeformaadis teosed. Tema töödes kohtame stiliseeritud figuure konkreetsetel isikutel, peaaegu tasapinnalist vormi ja julgeid dekoratiivseid pindasid. Vuillardi suur huvi faktuuri ja ornamendi kontrastide vastu võis pärineda tema õmblejast emalt, kes tegeles tekstiilikujundusega. Kunstiteadlane David Piper kirjutab: "Vuillard on ema sageli kujutanud kas õmblevana või puhkavana, veidi klaustrofoobses, kuid alati südamlikus, vaikses ja mugavas koduses olustikus."[6]
Vuillard tegutses 1890. aastal ühes ateljees Pierre Bonnardi ja Maurice Denis'ga. Asümmeetriline tasakaalutus, omapärane perspektiiv, stiliseeritus ja jaapani puulõike eeskuju on nende kunstnike ühised tunnusmärgid. Nii Vuillard kui ka Bonnard tegid tolleaegsele Prantsuse kunstiajakirjale La Revue Blanche (1889–1903) illustratsioone.
Pierre Bonnardi silmapaistvamad teosed pärinevad tema hilisest perioodist. Kunstnik avaldas 1920. ja 1930. aastatel aktimaalide sarja, kus esitub monet'lik valguskäsitlus ja koloriit. Oma teostel portreteeris Bonnard enamasti oma naist Marthe'i, keda ta kujutas noorukese neiuna, sellisena, nagu kunagi temasse armudes.[7] Bonnard avaldas 19. sajandi lõpus ka seeria Pariisi olustikust, millel ta kujutas maju, loomi ning inimesi argistseenides.
Bonnardi peetakse nabiide rühmituse kõige jaapanipärasemaks kunstnikuks, tema graafikatööd baseerusid suuresti ukiyo-e põhimõtetel. Nabiide seas tunti teda kui "Le Nabi le trés japonard" ehk kunstnikuna, kes on väga mõjutatud japonismist: Bonnard kasutas eri vaatepunkte ja julgeid geomeetrilisi kujundeid (eriti rõivaste puhul). Nii tema kui teised nabiid olid huvitatud kunsti integreerimisest rahva seas levinud vormidesse. Nendeks olid plakatid, ajakirjade kaaned ja illustratsioonid; aga ka kodukaunistuseks mõeldud asjad nagu tekstiilid, seinamaalingud, mööbel, nõud jne. Oma karjääri alguses kavandas Bonnard šampanjaettevõttele France-Champagne plakateid, mis tõid talle ka avaliku tuntuse.[7]
Intimismi tähendus muuda
Lähtudes sellest, et kunsti eesmärk on terviklike tähenduste esitamine, mida me argielust ei leia, tekib järgnev küsimus. Mis on need tähendused, mida kannavad endas intiimsed argistseenid?
Vastuse leidmiseks on oluline tunnetada ka tolleaegset kunstimaailma: 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli uute kunstivoolude valik väga kirju ja muutuv. Uued stiilid tulid ja kadusid; vanade dogmade järkjärgulise purustamise kaudu sillutati teed modernistlikule mõttele. Lasti lahti pikalt valitsenud akadeemilisest kunstist; muutus oluliseks kunstnike kui indiviidide isiklik lahendus reaalse elu nähtuste kujutamisel. Seega intimism mõjus uudsena.
Siiski oli olustikustseene ja portreesid tehtud palju ka varem – idee privaatruumi kujutamisest on kunstis alati tähtsal kohal olnud. Madalmaade kunstnik Johannes Vermeer, kes tegutses 17. sajandil, pühendas suure osa oma teoste olustikumaalile, portreteerides inimesi argiolekus.[8] Madalmaades muutus olustikumaal populaarseks žanriks rahva hulgas, nende piltide üheks iseloomulikuks tunnuseks oli rahulik või rõõmus õhustik. Need argielu kujutavad maalid mõjusid kontrastsena nn dramaatiliste teemade kõrval, mis tihti kätkesid mütoloogiat, piiblilugusid, looduse salapära.
Kunstnikud on argielu tuimust trotsides olnud alati uute dimensioonide ja tähenduste kannul; ainus kvaliteet argisuses ongi ehk nende hetkede mälestuslik pool. Intimism idee tasandil ei avaldu kaugeltki vaid kunstiteostes. Teatud määral tajume samu ideid ka autobiograafilises kirjanduses, milles mõtestatakse oma elu, portreteeritakse lähedasi inimesi ning seeläbi modelleeritakse ümbritsevat keskkonda luues uusi tähendusi. Nii võiks kokkuvõtvalt öelda, et võrreldes suurte teemadega või kummastavate stiilidega, mis tihti tekitavad aukartust, on intimistlik kunst oma privaatruumide, erksa koloriidi, soojuse ja inimliku melanhoolsusega vastuvõtjale lihtsasti loetav.
Viited muuda
- ↑ Their works celebrate pattern and ornament, challenge the boundaries that divide fine arts from crafts, and, in many cases, complement the interiors for which they were commissioned. – Laura Auricchio 2004
- ↑ 2,0 2,1 Laura Auricchio (oktoober 2004). "The Nabis and Decorative Painting". The Metropolitan Museum of Art. Vaadatud 3.12.2019.
- ↑ Their works celebrate pattern and ornament, challenge the boundaries that divide fine arts from crafts, and, in many cases, complement the interiors for which they were commissioned. – Laura Auricchio 2004
- ↑ The march of progress was so rapid. Society was ready to welcome cubism and surrealism before we had reached what we had imagined as our goal. We found ourselves in a way suspended in the air. – Édouard Vuillard 1937
- ↑ "Les Nabis". Wikipedia. 28. september. Vaadatud 18.12.2019.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg=(juhend) - ↑ David Piper (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 368.
- ↑ 7,0 7,1 "Pierre Bonnard". Wikipedia. 20. november 2019. Vaadatud 3.12.2019.
- ↑ "Intimist (Intimisme)". Dallas Museum of Art. 2017. Vaadatud 3.12.2019.