Ava peamenüü

Maurice Denis

Prantsusmaa maalikunstnik

Maurice Denis (prantsuse [dəni]) (25. november 1870 Granville, Manche'i departemang13. november 1943 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik ja kunstiteoreetik. Ta oli 1888. aastal nabiide (prantsuse keeles Les Nabis) asutajaliige.[1]

Maurice Denis
115 Maurice Denis Portrait de l'artiste à l'âge de 18 ans.jpg
Autoportree 18-aastasena
Sünninimi Maurice Denis
Sünniaeg 25. november 1870
Surmaaeg 13. november 1943
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunstnik, kunstiteoreetik
Kunstivool sümbolism, juugend

Sisukord

EluluguRedigeeri

Denis sündis 1870. aastal Granville'is ning veetis enamiku oma elust Pariisi eeslinnas Saint-Germain-en-Layes, mis asub umbes 20 kilomeetrit Pariisist läänes. Ta õppis mainekas koolis Lycée Condorçet, kus tutvus ka tulevaste kunstnike Vuillardi ja Rousseliga.[1]

Les NabisRedigeeri

1888. aastal astus Maurice Denis Académie Juliani, kus ta kohtas Paul Serusier'd, Pierre Bonnardi ja Paul Ransoni. Denis ja ta sõbrad moodustasid peagi rühmituse, mida hakkasid kutsuma Les Nabis, "nabiideks".[1] Selle liidriks sai Paul Serusier, nende vaimne isa oli Paul Gauguin, juhtiv kunstiteoreetik Denis. "Nabii" tähendab heebrea keeles prohvetit – kuna sajandi lõpul armastati eksootilisust, meeldisid kunstnikele ka võõrapärased sõnad. Nabiide rühmitusse kuulusid vaid valitud mehed ning neid kõiki ühendas salapärane elukorraldus. Seltskonnas tegeleti teosoofia ja okultismiga, omavahel suheldi kunstlikus ja pateetilises laadis. "Tempel" tähendas ateljeed, "ikoon" maali, üksteist kutsuti nimetusega "vend nabii".[2]

Nagu ka Denis'le, oli suurele osale nabiidest omane kristlik maailmavaade, mis ulatus lausa fanatismini. Nende taotlus sarnanes prerafaeliitide omaga – minna tagasi itaalia kunsti juurte juurde. Kuid Édouard Vuillard ja Pierre Bonnard – ehk isegi rühmituse kaks mõjukaimat liiget – vaatasid siiski religioossusest mööda. Nad ei hoolinud sedavõrd vagadusest, vaid pigem eelistasid kaasaegseid, sageli igapäevaseid teemasid, kuid seda uues stiilis, mida hakati kutsuma intimismiks.[3] Alates 1891. aastast jagas Denis stuudiot Bonnardi, Vuillardi ja Lugné-Poë'ga.[4]

LoomingRedigeeri

 
Maurice Denis, "Austusavaldus Cezanne'ile", 1900

Maurice Denis' tegevus oli rikkalik ja laiaulatuslik, ta maalis, tegeles kunstiajaloo ja -teooriaga.[5] Denis on teinud ligikaudu 200 illustratsiooni umbes viiekümnele raamatule, tegeles nii skulptuuri, mosaiigi kui ka freskoga. Dekoratiivkunstide alal on Denis tegelenud litograafia ja stsenograafiaga. Sõbra Lugné-Poë jaoks, kes asutas Théâtre de l'Œuvre'i, tegi Denis lavakujundusi ja kostüümikavandeid.[6] Ta tööd on tihti signeeritud tähtedekombinatsiooniga "MAUD", kolm esimest tähte ta eesnimest ning esimene täht perekonnanimest.[7]

Eelkõige varajases loomingus, umbes 1885. aasta paiku, pidas Denis suurimaks eeskujuks Fra Angelicot, keda ta üritas ka jäljendada. Angelico oli tema jaoks kõrgeim ideaal ning noormees mainib teda tihti ning ülistavalt oma päevikus.[8] 20. august 1885: "Ma jooksin Louvre'isse! Lõpuks saan ma imetleda oma Angelico töid! [...] Pärast sellist jumalikkust ei olnud ma kindel, kas peaksin lahkuma või jääma. Ta (Fra Angelico) ei maalinud pelgalt portreesid, vaid hingi, see oli religioosne olemus, mille ta materjalist vabastas."[9]

 
Maurice Denis, Théâtre des Champs-Élysées' kuplimaalingud, 1911-1912

Viiekümneaastase loomeperioodi ajal tegi Denis mitmeid monumetaalseid dekoratiivmaale eramajadele, kirikutele, teatritele ja avalikele hoonetele. Denis’ osas kriitiline kuraator Albert Kostenevitch leiab, et ainult mõned monumentaalmaalid on sama hea tasemega kui ta tahvelmaalid. Näiteks Ivan Morozovi tellitud seerial "Psyche legendid" olevat teatud art-nouveau'lik, osavalt rakendatud kultiveeritud kergus, kuid dekoratiivsus selles ansamblis pole veatu – figuuride näoilmed olevat banaalsed, samuti lillevanikud, buketid ning pilved täiesti tavapärased. Kostenevitchi hinnangut mööda ei kajastu siin kunstniku isiklik käekiri ning teosed selles sarjas jäävad üldiste standardite piiridesse.[10]

Ilmalikele hoonetele tehtud tellimustööde seas olid veel Pariisis asuvad Théâtre des Champs-Élysées ja Petit Palais; Théâtre des Champs-Élysées's tegi ta kuplit ääristavad maalingud. Denis' kõige tuntum tahvelmaal on ilmselt "Austusavaldus Cézanne'ile" (1900). Pildil on kujutatud nabiisid ja Odilon Redoni seismas stuudios, Paul Cézanne'i natüürmordi ees.[6]

MuusadRedigeeri

 
Maurice Denis, "Ema ja laps", 1897

Üheks paeluvaks teemaks ka Maurice Denis' jaoks olid muusad. Ta sai inspiratsiooni oma naistest ja lastest, kes on pigem motiivid kui modellid. Harras ja armastav suhtumine oma nooresse naisesse peegeldub hästi Denis' madonnades, nt teos "Emadus" (1907).[11] 1891. aastal pühendab ta terve osa oma päevikus kiindumusele naise Marthe'i vastu, millest areneb ka välja ta litograafiasari "Armastus" (1892–1899).[12]

Teosel "Muusad" kujutab Denis ilmselt õhtupooliku või videviku laskumist kodulinna Saint-Germain-en-Laye metsamaastikule. Tegelased näevad kaasaegsed välja, esiplaanil istuvad kolm ehitud naist, nendest vaatajale lähemal olevad – üks seljaga ja teine profiilis – kujutavad kunstniku esimest abikaasat Marthe'i. Marthe oli ta isiklik muusa ning kuigi pildil on klassikalised muusad, on nad kõik päris naise ekvivalendid. Selle stseeni argisus tõendab seda, et Denis' jaoks leidus ka igapäevaelus tõelist ilu ja inspiratsiooniakti müstikat.[13]

Kristlik kunstRedigeeri

 
Maurice Denis, Vesinet' kiriku maaling, 1899

Denis' pühendumist roomakatoliiklasena on tunda ka tema kunstis. Juba 15. eluaastast saati teadis Denis, et tema kutsumus on olla kristlik kunstnik ja seda ta ka hiljem järgis, ta seadis eesmärgiks värskendada prantsuse sakraalkunsti. 1939. aastal kirjutas ta kristlikust kunstiteooriast: "Histoire de l'art religieux". Koos maalikunstnik Desvallieres'iga rajas ta pärast I maailmasõda 1919. aastal Ateliers d’Art Sacre'i, et õpetada noori kunstnikke, kuidas luua teoseid, mis teeniksid Jumalat. Pärast seda hakkas Denis end üha rohkem usule pühendama.[6]

Samuti nagu ülejäänud loomingus, kasutas ta ka kristlikes töödes oma esimest naist Marthe'i ja nende kuut last modellidena. Tänu sellele on Denis' töödes tunda tugevat sidet ja lähedust kujutatavatega. Maalide taustal on näha nende igapäevaelu perekonna kodus Saint-Germain-en-Laye's, suvitamispaika mere ääres Bretagne'is ja Firenze lähedal asuvat villat.[14] Denis oli veendunud, et lisaks silma järgi maalimisele peab kunstnik kasutama ka oma südant, kuna töö koguväärtus peitub alateadvuses.[15]

Maurice Denis jaoks oli kristlus kui vastumürk materialismile ja sõjale.[6] Ta maalis rohkem kui viieteistkümnele Prantsusmaa kirikule, nt Le Prieure'i kabelile ja Vesinet' kirikule, nii lõuenditele kui seinadele.[14] Prantsuse kunstikriitik Arséne Alexandre on öelnud, et Denis on "moodsa aja viimane tõsiselt religioosne maalikunstnik".[11]

Hilisem loomingRedigeeri

Denis' hilisemates töödes on näha itaalia ja kreeka kunsti mõjutusi. Samuti mõjutasid teda van Gogh, Gauguin ja Cézanne, keda kõiki Denis väitis olevat prantsuse traditsiooni jätkajad. Ta rõhutas, et need kolm meest on päästnud kaasaegse kunsti realismi ahelaist.[15]

 
Musée départemental Maurice Denis esimene korrus

NäitusedRedigeeri

Maurice Denis'd saatis juba ta eluajal edu: ta võttis osa näitustest üle terve maailma. 1904. aastal toimus Denis' esimene isikunäitus Galerie Druet's. 1922. aastal toimus Denis' rahvusvaheline retrospektiivnäitus Veneetsias.[16] Aastatel 1890–1904 lõi ta kaasa 77 näitusel, aastatel 1905–1920 oli tal 108 näitust. Vahemikul 1921–1943 toimus juba 125 näitust, milles ta kaasa tegi.[17]

KunstiteooriaRedigeeri

Denis, kes tollal oli ainult 20-aastane, alustas oma 1890. aastal kirjutatud esseed järgmiselt: "Pidagem meeles, et ennekõike on maal lame pind, mida katavad teatud süsteemi järgi korrastatud värvid, ja alles seejärel on see kas lahinguratsu, alasti naine või mõni jutustus." Hiljem on seda tihti tsiteeritud, leiti, et see oli kuulutus renessansliku kunstitraditsiooni lõppemisele. Kuigi Denis ei eita perspektiivi, modelleeringut, narratiivi ega figuuri, on tsitaati peetud ka[18] abstraktsionismi, fovismi ja kubismi üleskutseks.[19] Denis' manifestatsioonid aitasid kindlasti kaasa ka Nabiide tõsiseltvõetavusele ja positsioonile avangardi liikumises.[20]

Selle manifestiga deklameeris Denis, et pilt peab teenima iseennast. Kontrastina Seurat’ "neo-impressionnisme" teooriale hakkas Denis kutsuma uut maalimislaadi nimetusega "néo-traditionnisme". Sellega näitas ta, et Nabiide laad ei hülga minevikku lõplikult, vaid tugineb siiski vanadel väärtustel. Hiljem Denis siiski loobus sellest ja asendas mõistega "sümbolism".[5]

Aastal 1912 avaldas Denis oma tööde kogu pealkirjaga "Théories (1890–1910): du Symbolisme et de Gauguin vers un nouvel ordre classique", millele järgnes 1922. aastal ilmunud "Nouvelles théories sur l’art sacré, 1914–1921".[6]

IsiklikRedigeeri

 
Foto Maurice Denis'st

Juba väga varajases eas näitas Denis üles huvi kunsti vastu. Ta isa töötas kõrgel ametikohal raudtee firmajuhina ning ema oli kübarsepp.[21]

Denis’ jaoks jäi alati tähtsaks traditsiooniline elu. Ta abiellus, sai lapsi ning jätkas elamist samas linnas, kus ta üles kasvas. Denis polnud õnnetuste eest kaitstud – 1894. aastal suri ta poeg, kes oli alles imik. Sel aastal maalis ta töö "Neitsilik kevad. Õitsvad õunapuud". 1902. aastal kaotas ta oma kolmanda tütre, 1911. aastal suri ta isa ning kaheksa aastat hiljem, 1919. aastal, pärast kakskümmend kuus aastat kestnud abielu, suri ta abikaasa. Sel aastal maalis ta teose "Koeraga lapse ümber".[22]

Maurice Denis reisis palju, ta külastas Itaaliat, Hollandit, Ameerikat, Kanadat, Egiptust, Saksamaad, Venemaad, Jeruusalemma, Kreekat ja palju teisi riike.[23] 1921. aastal, olles 51-aastane, reisis ta tütrega Itaaliasse, kus ta kohtas ka oma tulevast abikaasat,[24] Elizabeth Graterolle’i, kellega ta 1922. aastal abiellus.[16]

Ta suri 13. novembril 1943 Saint-Micheli bulvaril toimunud autoõnnetuse tagajärjel.[25]

GaleriiRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Gowing, lk 170
  2. Treier, lk 28-29
  3. Piper, lk 368
  4. Clement, lk 447
  5. 5,0 5,1 Clement, lk 443
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Clement, lk 444
  7. Parlante, lk 17
  8. Parlante, lk 6
  9. Parlante, lk 23-24
  10. Kostenevitch, lk 183
  11. 11,0 11,1 Seaton-Schmidt, lk 350
  12. Lecomte, lk 8
  13. Warren, lk 36
  14. 14,0 14,1 Kohan, J. A.. "Maurice Denis". Kasutatud 30.11.2018.
  15. 15,0 15,1 Seaton-Schmidt, lk 349
  16. 16,0 16,1 Clement, lk 457
  17. Parlante, lk 9
  18. Lynton, lk 17
  19. Ives, lk 34
  20. Clement, lk 496
  21. Parlante, lk 5
  22. Parlante, lk 13-14
  23. Clement, lk 453-464
  24. Parlante, lk 15
  25. Clement, lk 465

KirjandusRedigeeri

  • Clement, R. T. (1996) Maurice Denis. Four French Symbolists. Westport: Greenwood Press.
  • Gowing, L. (1995) A Biographical Dictionary of Artists. (606-607) Oxford: Andromeda Oxford Limited.
  • Ives, C. (1988) French Prints in the Era of Impressionism and Symbolism. New York, The Metropolitan Museum of Art.
  • Kostenevitch, A. (2012) Bonnard and The Nabis. New York: Parkstone International
  • Lecomte, V. (2012) The Spring of Love. Exhibition Maurice Denis, The Eternal Spring. Kasutatud: 10.11.2018
  • Lynton, N. (1980) Uued barbarid. Moodsa kunsti lugu. (lk 17) London: Phaidon Press Limited.
  • Parlante, D. G. (2009) Maurice Denis (1870-1943) Lessons from Italy, Based On His Journal. Kasutatud: 16.11.18
  • Piper, D. (1981) Postimpressionism 2 ja juugendstiil. Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak.
  • Seaton-Schmidt, A. (1914) Maurice Denis. Art and Progress, Volume V.
  • Treier, H. (1996) Juugend ja sümbolism. (lk 28-29) Tallinn: Kirjastus Kunst.
  • Warren, R. (2018) Muse. Art Nouveau ant the Classical Tradition.