Inimese granulotsütaarne anaplasmoos
|
See artikkel räägib inimeste nakkushaigusest; loomade nakkushaiguse kohta vaata artiklit Anaplasmoos |
Inimese granulotsütaarseks anaplasmoosmiks ehk inimese anaplasmoosiks (inglise keeles human granulocytic anaplasmosis, HGA) nimetatakse nakkushaigust, mida põhjustab bakteriliik Anaplasma phagocytophilum.[1][2]
| Inimese granulotsütaarne anaplasmoos | |
|---|---|
| Klassifikatsioon ja välisallikad | |
| RHK-10 | A79.8 |
| RHK-9 | 083.8 |
| DiseasesDB | 31663 |
| MedlinePlus | 001381 |
| eMedicine | med/3391 |
| MeSH | D016873 |
Klassifikatsioon muuda
Varem on kasutatud nimetusi inimese granulotsütotroopne ehrlihioos ja granulotsütaarne erlihhioos,
Inimese anaplasmoos on erlihhioosi vorm.
Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis klassifitseertiakse haigust alajaotises: A79.8 – muude täpsustatud riketsioosidena.
Eesti Terviseameti andmetel kuulub inimese anaplasmoos registreerimisele alates 1. aprillist.[3]
Nakkusesiirutajad muuda
Nakkust siirutavad (vektorputukad) teadaolevalt järgmised puugiliigid pea kõikjal maailmas:
Tihti võib esineda pärast puugirünnet anaplasmoosi, puukborrelioosi, puukentsefaliidi, babesioosi ja tulareemia seganakkust.
Nakatumise teed muuda
Lisaks puugihammustusele on tõendatud ka inimese anaplasmoosi ülekanne:
- nakkusekandjaid sisaldava vere ülekande käigus
- elundisiirdamise käigus
- inimeselt inimesele – perinataalne ülekanne.
Sümptomid muuda
Pikemalt artiklis Erlihhioos
Haiguse peiteperiood on 5–14 päeva, harilikult 7 päeva puugihammustusest.
Anaplasmoos tekitab tavaliselt nõrku sümptomeid ja kaob iseenesest, aga võib (kuni 75% juhtudest) mööduda ka ilma haigusnähtudeta. Tavapärasteks sümptomiteks on influentsa -sarnased haigusnähud: palavik, külmavärinad, peavalu ja lihasevalud. 30–50% juhtudest esineb ka nahalööve, hingamisnähud, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu jm.
Vereleidudest trombotsütopeenia (70%) ja leukopeenia (50%).
Eristusdiagnoos muuda
Seganakkuse eristamiseks tuleks diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb anaplasmoosi diagnoosimisel arvestada:
Diagnostika muuda
Kliiniliselt ei saa inimese anaplasmoosi inimese monotsütaarsest erlihhioosist eristada.
Anaplasma phagocytophilumi ja selle variatsioonide nakkuse laboratoorseks diagnoosimiseks kasutatakse vereanalüüsi, vere äigepreparaadi uuringut, kasutades PCR-i. PCR-i uuringutes tuvastatakse Anaplasma phagocytophilumi nukleiinhappeid (DNA-d).
Seroloogilistest testidest ELISA-t.
Ravi muuda
Haigust ravitakse antibiootikumidega. Ravi kestus sõltub mitmetest asjaoludest. Kõige efektiivsemaks peetakse tetratsükliinide hulka kuuluvat doksütsükliini. Rasedatel naistel, lastel ja tetratsükliinide suhtes ülitundlikel inimestel on kasutatud ravimina rifampitsiini.[1]
Tüsistused muuda
- hulgielundhäired
- meningoentsefaliit
- 2–3% sümptomaatilise anaplasmoosi haigusjuhtudest lõpevad surmaga.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Anaplasmoos,Veebiversioon (vaadatud 22.01.2014)
- ↑ Tiina Prükk, Kas puukidega leviv erlihhioos on inimesele ohtlik?, EL küsib EL 2009/7
- ↑ [1], Veebiversioon (vaadatud 22.01.2014)
Välislingid muuda
- Amyn Malik, Mohammad NurulQadr Jameel, [...], ja Sajad Mir,Human Granulocytic Anaplasmosis Affecting the Myocardium, J Gen Intern Med. 2005 October; 20(10): 958., Veebiversioon (vaadatud 22.01.2014) (inglise keeles)
- Centers for Disease Control and Prevention, Statistics and Epidemiology Annual Cases of Anaplasmosis in the United States, Veebiversioon (vaadatud 23.01.2014) (inglise keeles)
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Human granulocytic anaplasmosis seisuga 22.01.2014.