Ilja Varšavski

Ilja Varšavski (vene Илья Иосифович Варшавский; 14. detsember (vkj 1. detsember) 1908 Kiiev – 4. juuli 1974 Leningrad) oli Vene ulmekirjanik.

Nooruses tahtis Ilja Varšavski saada näitlejaks ja püüdis astuda teatrikooli. Kui teda sinna vastu ei võetud, siis asus ta õppima Leningradi merekooli, mille lõpetas kaubalaevastiku mehaaniku erialal. 1929. aastal avaldas ta koos kahe kaasautoriga pseudonüümi all olukirjelduste raamatu "Ilma piletita ümber maailma" ("Вокруг света без билета"). Kuni sõja alguseni töötas ta insenerina tehases Russki Dizel. Lapsepõlves saadud trauma tõttu ei mobiliseeritud teda Teise maailmasõja ajal Punaarmeesse. 1941. aasta sügisel evakueeriti Ilja Varšavski Altai kraisse, kuhu ta jäi kuni 1949. aastani. Leningradi tagasi pöördununa asus ta jälle tööle tehasse Russki Dizel, kuhu jäi ametisse kahekümneks aastaks.

Ilja Varšavski esimene ulmejutt avaldati ajakirjanduses 1962. aastal, millega algas ta karjäär ulmekirjanikuna.

Varšavski avaldas neli ulmejuttude kogumikku ja ühe valikkogu:

• "Molekulikohvik" ("Молекулярное кафе") (1962)
• "Inimene, kes nägi antimaailma" ("Человек, который видел антимир") (1965)
• "Päike loojub Donomagis" ("Солнце заходит в Дономаге") (1966)
• "Unenägude kiosk" ("Лавка сновидений") (1970)
• "Ärevusttekitavad sümptomid puuduvad" ("Тревожных симптомов нет") 1972, valikkogu

Eesti keeles on 1985. aastal ilmunud Ilja Varšavski jutustus "Veel üks lask". 1976. aastal ilmunud ulmejuttude valimikus "Diogenese latern" on avaldatud Varšavski jutustus "Kannike".