Il-Widna

Il-Widna (malta keeles “kõrv”) on raudbetoonist õhutõrje helipeegel, mille Briti lennuvägi rajas 1930. aastatel Malta saarele. Tänapäeval asub see Magħtabi külas Naxxari vallas.

Briti lennuvägi kavandas 1930. aastate alguses selliseid helipeeglitega vaenlase lennuväe rünnaku eest eelhoiatussüsteeme ka väljapoole Briti emamaad, et kaitsta strateegiliselt väga olulisi mereväebaase Gibraltaris, Maltal ja Singapuris. Ainus väljaspool Suurbritannia saart ehitatud helipeegel ongi keset Vahemerd Malta saarel.

1933. aastal leiti Malta saare kirderanniku lähedal sisemaal viis helipeeglile sobivat paika. Sobilik koht pidi kaitsma peeglit taustamüra eest tagant ja külgedelt ning peeglil ei tohtinud otsevaadet lainete murdumise alale merel. Viis sobivat paika tähistati edaspidisteks tegevusteks tähtedega: A, B, C, D ja E.

Eelistati kohti A ja B, mis asusid Malta pealinna ja suurima sadama Valletta lähedal lääne- (koht A) ja idarannikul (koht B) ning oleksid aidanud kaitsta sealset peamist mereväebaasi. Potentsiaalselt vaenuliku Itaalia Kuningriigi Sitsiilia rannnik oli nendest umbes 90 km kaugusel, Itaalia lennubaasid veelgi kaugemal. Koht B oli Vallettast umbes 5,5 km kaugusel ja siis vastavalt kagus või lõunakagus. Peegel kohas B (Żonqor) jäi ehitamata, seega pole kaugust rannikust täpselt teada.

Koht A (Magħtab) oli tasasel maal Valletta mereväebaasi keskusest umbes 7,5 km kaugusel lääneloodes ja rannikust 1,5...2 kilomeetri kaugusel edelas. Peegliks valitud kohast tagapool tõusid mäed üles, moodustades omakorda loodusliku peegli. See vähendas tuulekoormust küllaltki suure puripinnaga ehitisele ja vähendas ühtlasi ka looduslikku, eelkõige tuulest tingitud taustmüra.

Projekti tegi sõjaväeinsener William Tucker, kes oli ka Briti emamaal Kentis asuva Denge lennuväebaasi 1928. aastal ehitatud samasugususe peegli projekteerija. Need ongi ainukesed seda tüüpi teostatud helipeeglid.

Ehitus algas sügisel 1934 ja lõppes suvel 1935. Peegleid testiti Supermarine Scapa lennupaadiga ning leiti, et helisid tuvastati keskmiselt arvestatuna 25 miili (~40 km) kauguselt. Kui vaenulik lennuk oleks lähenenud Maltale kiirusega 400 km/h, andnuks peegel inimkõrvaga kuuldavast ainult umbes kuus minutit varasema hoiatuse. Magħtabi peegel võeti alates 5. maist 1937 kasutusest maha ja Maltale rohkem helipeegleid ei ehitatud.

Samas olevat peeglit siiski kasutatud Teise maailmasõja ajal, kui Itaalia ja Saksamaa ründasid vastavalt aastatel 1940–1941 ja 1941–1942 Maltat õhust. Ehkki Maltale rajati esimene radar juba kevadel 1939, ei jõutud ilmselt radarisüsteemi arendada välja ning ikkagi kasutati või vähemalt hoiti ka juba olemasolevat betoonpeegliga helilokatsioonijaama.

Peegliga kinnistut kasutab praegu telekommunikatsiooniettevõtte GO (endine Maltacom), seega pole peeglile vaba avalikku juurdepääsu.

Kirjeldus muuda

Magħtabi kaksikkõvera silindrilise peegli rõhtulatus servast servani on 200 jalga (~61 m, piki kaart aga ~66 m). Peegli kõrgus on pisut alla 10 meetri. Tagantpoolt toetas kaarmüüri täies kõrguses iga umbes 4,75 m järel kontraforss, kokku siis 15 kontraforssi. Hooned peegli taga kolme keskmise kontraforsi vahele on tõenäoliselt ehitatud hiljem, ehkki selles tsoonis pidi olema ka algne helioperaatorite ruum.

Peegli esikülje jalamil (v a servades) sama 4,75 m sammuga väikesed kontraforsid, kokku siis 13 kontraforssi. Peegli keskel on betoonmüüri valatud umbes meetrise küljepikkusega neljakandiline ava. Mikrofonid paiknesid peegli ees maapinnas pisut kõrguvas betoonist glassiis. Betoonkehand on säilinud hästi, sh ka algsed või sõjaaegsed kamuflaažmaalinguid, mistõttu peegel sulandub maastikku üsna edukalt ning on märgatav alles lähedalt.

Kirjandus muuda

Robert Treufeldt. "Helilokatsioon maailmasõdade aja õhutõrjes ja Malta betoonkõrv". Horisont 2/ 2023. Lk 48–53

Välislingid muuda

Il-Widna – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis