Holden Caulfield

Holden Caulfield on J. D. Salingeri raamatu “Kuristik rukkis” (ingl “The Catcher in the Rye”) peategelane ja jutustaja. Raamat ilmus aastal 1951. “Kuristik rukkis” räägib noore poisi täiskasvanuks saamisest New Yorgis. Romaani on nimetatud üheks 20. sajandi parimaks ingliskeelseks raamatuks, kuid see on saanud ka negatiivset tagasisidet oma roppuste ja seksuaalse sisu pärast.

Holden Caulfieldi üldine kirjeldus

Holden Caulfield on 16-aastane poiss, kes kasvas üles New Yorgis kõrg-keskklassi peres. Ta on mässumeelne teismeline: arvab, et teda ümbritsev maailm on võlts, ropendab palju ja kasutab musta huumorit, joob, suitsetab ning ei viitsi õppida. Holden on silmakirjalik, väites korduvalt, et vihkab valetamist ja ropendamist, kuid teeb romaani vältel mõlemat. Samal ajal on ta väga otsekohene ja siiras. Holden peab oluliseks lapselikku siirust ning armastab seda, kui inimesed räägivad asjadest, mis neile huvi pakuvad.

Kokkuvõte raamatust “Kuristik rukkis”

Raamat “Kuristik rukkis” on peategelase Holden Caulfieldi jutustus ajast, kui ta visati Pencey erainternaatkoolist välja. Holden ei taha minna koju oma vanemate juurde, seega ta veedab aega New Yorgis.

New Yorgis läheb ta hotelli ning seal kukuvad läbi tema katsed leida keegi, kellega luua sidet. Vestluskaaslast ei leia ta tuttavatele helistades ega ka baari ja ööklubi külastades. Lõpuks läheb ta tagasi hotelli, kus liftimees talle prostituudi sokutab. Holden on selleks ajaks juba väsinud ning ei huvitu temast.

Hommikul kutsub Holden oma vana tuttava Sally teatrisse. Ta kohtub raudteejaamas kahe nunnaga ja nendega rääkides jõuab ta arusaamisele, et kuigi ta lükkab New Yorgis olles edasi konflikti vanematega, tahaks ta näha oma õde Phoebet. Holden viib Sally uisutama ja teatrisse, kuigi vihkab näitlemist ja näitlejaid. Ta tahab Sallyga abielluda ja koos põgeneda, kuid Sallyt hirmutab poisi viha kooli vastu ja ta keeldub. Nad lähevad lahku ja Holden joob ennast purju.

Kui peategelane lõpuks koju jõuab, pole ta vanemaid seal ja ta saab Phoebega rääkida. Phoebe on pahane, et vend ei ole millegagi rahul. Ta küsib Holdenilt, mis ta oma eluga peale kavatseb hakata, ja Holden vastab, et tahab olla valvur, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad kuristikku ei kukuks. Phoebele ei meeldi selline vastus.

Holden veedab öö endise õpetaja juures, kuid lahkub sealt ootamatult, kui too öösel tema laupa silitab. Ta kardab, et see on seksuaalne lähenemine, kuid hiljem tunnistab endale, et sellel võis ka muid põhjuseid olla.

Holden saadab õele sõnumi kooli, et otsustas kodust lahkuda ja tahab enne minekut temaga kohtuda. Phoebe saabub kohtumispaika kohvriga ja nõuab, et vend ta kaasa võtaks, kuid Holden keeldub. Teades, et Phoebe järgneks talle, otsustab ta lõpuks siiski koju minna.

Holdeni kõneviisi lingvistiline tähtsus

Holden Caulfieldi kõneviis on keeleteaduse jaoks oluline. Kuna Holden oli oma sõnul inglise keele tunnis osav, siis on tema keelekasutust uurides näha, kuidas rääkisid haritud noored tollel ajal, 1940ndatel ja 1950ndatel.

Nagu teised noored, kasutas ta palju roppusi ja ka jumalateotust, aga hoidus rängematest roppustest. Tema kõnekeel ei olnud väga viisakas, kuid samas ei olnud ka eriti šokeeriv. Ta rääkis, et talle ei meeldi ropendamine, mis toob veel enam välja, kui palju oli ropendamist selle aja koolinoorte sõnavaras. Vastumeelsust ropendamise suhtes illustreerib ka see, et Holden kasutab lugeja poole pöördudes vähem roppusi kui tsiteerides vestlusi oma eakaaslastega.

Jutt on kirjutatud kõnekeeles ja kõlab rohkem nagu keegi räägiks, mitte ei kirjuta. Seda väljendab tema sõnakordus, mida väldiks teismeline, kes on väga teadlik oma keelekasutusest. Holden ei järgi grammatikareegleid, kuigi tunnistab, et teab nende tähtsust, samas kasutab ta väljendeid ja vorme, mis näitavad, et teda on õpetatud. Ka kaldkiri ja lühendid näitavad, et kirja on pandud kõnekeel, mitte kirjakeel.

Holdeni sotsiaalne tähtsus

Raamat “Kuristik rukkis” on väga tuntud ja paljudel noortel koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Samas on see üks enim keelatud raamatutest Ameerikas oma vulgaarse kõnekasutuse, antisotsiaalse jutustaja ja üldise autoriteedivastase suhtumise pärast.

“Kuristik rukkis” tuli välja külma sõja ajal, kui noorukiiga oli üpris lühike. Kui praegu võib noorukiiga kesta kauem kui ainult gümnaasiumi lõpuni, siis sel ajal valmistati gümnaasiumiõpilasi ette juba täiskasvanueaks. Holden on täiskasvanuks saamise vastu, sest seostab seda iga võltsusega. Veel on tema jaoks väga oluline laste rikkumatust ja lihtsameelsust kaitsta, seepärast tahab ta olla valvur, kes püüab rukkipõllul lapsi, et nad ei kukuks täiskasvanuea rikkuvasse kuristikku.

Raamat ja selle peategelane Holden seadsid 1950ndate teadmised üles kasvamisest kahtluse alla. See nägi ette ja ka mõjutas ühiskondlikku muutust, mis on teinud noorukiea palju pikemaks. Tänapäeval abiellutakse ning kolitakse vanemate juurest majanduslikel põhjustel ära palju hiljem kui 1950ndatel. Täiskasvanuea algus on väga kulukas ja seetõttu on ühiskond muutub aina enam Holdeni-sarnaseks, püüdes täiskasvanuiga edasi lükata.

Kriitikute arvamus Holdenist

Kriitikute arvamused Holden Caulfieldist on väga erinevad. On inimesi, kelle arvates ei teinud ta midagi valesti. Frederick L. Gwynn ja Joseph L. Blotner võrdlevad teda Kristusega: ta ei tee kunagi midagi halba, välja arvatud garaaži akende lõhkumine ja ühiselamus suitsetamine. Ta ohverdab end sõjas kurja vastu ja teab, et inimkonda peab armastama.

Teda kirjeldatakse ka kui kannatavat kangelast. William Faulkner kirjutas, et Holden tahtis samastuda inimkonnaga, mida ei eksisteerinud. Kriitikat tema isiksuse vastu selgitatakse sellega, et see pole tema süü, vaid ta on lihtsalt noor, või et temas on küll vigu, kuid see ongi raamatu mõte.

On ka kriitikuid, kelle arvamus temast on palju rängem: John W. Aldridge toob välja, et Holdeni karakter ei arene. Ta on algusest lõpuni küüniline, vastuhakkav ja pime. Kriitikud kirjeldavad teda kui vingujat ja egoisti, keda tuleks lastest eemal hoida.