Ava peamenüü
Salzburgi käsikiri

"Historia Langobardorum" ("Langobardide ajalugu") on Paulus Diaconuse tähtsaim teos, mis on pandud kirja 8. sajandil. See kuueköiteline ebatäielik ajalugu kirjutati pärast aastat 787, kuid mitte hiljem kui 796. Paulus Diaconus võis selle kirja panna Monte Cassino mäel.

Raamat hõlmab langobardide lugu alates nende müütilistest juurtest kuni kuningas Liutprandi surmani aastal 743 ning sisaldab palju teavet Bütsantsi, frankide ja teiste kohta. Jutt on pandud kirja langobardide patrioodi vaatenurgast lähtuvalt ning on eriti väärtuslik tänu frankide ja langobardide vaheliste suhete käsitlemisele. Oma peamiste allikatena kasutas Paulus Diaconus järgmisi dokumente: "Origo gentis Langobardorum", "Liber pontificalis", Trenti Secunduse kaotsiläinud ajalugu ja Benevento kadunud kroonika. Lisaks kasutas ta vabalt ka Bede, Toursi Grégoire'i ja Sevilla Isidoruse töid.

Sisukord

VäljaandedRedigeeri

 
Bethmanni ja Waitzi 1878. aasta väljaanne
 
"Historia Langobardorum", 1480

Aastal 2000 valminud Laura Pani uurimuse järgi on Pauluse ajaloost säilinud 115 koodeksit. Eksemplaride arv ja nende levik üle kogu Lääne-Euroopa näitavad, et tegemist oli keskajal populaarse teosega; neist käsikirjadest rohkem kui 20 pärinevad 11. sajandist varasemast ajast ja teised 80 või rohkem kopeeriti hiljem.[1]

Nende käsikirjade omavahelisi seoseid uuris Georg Waitz, kes määras aastal 1876 kindlaks 11 erinevat "Historia Langobardorumi" perekonda.[2] Vanim käsikiri on 8. sajandi lõpus (ehk vahetult pärast seda, kui Pauluse teos valmis) untsiaalkirjas kirjutatud Assisi palimpsest. See palimpsest ei ole aga kaugeltki täielik, kuna see sisaldab vaid osi Pauluse ajaloo raamatutest II ja V. Vanim täielikuna säilinud käsikiri on "Codex Sangallensis 635", mis on pandud kirja vahemikus 8.–10. sajandini ja mis kannab Waitzi süsteemi järgi numbrit F1.[3] Waitzi järgi teeb F1 vanus temast teose kõige usaldusväärsema koodeksi; sellele on aga vaielnud vastu Antonio Zanella ja Dante Bianchi, kelle järgi ei peegelda F1 Pauluse originaali korrektselt.[4]

Hilisemad kirjamehed suuresti aktsepteerisid Paulus Diaconuse kirjeldusi ja seda jätkati sageli ning tekst trükiti esimest korda Pariisis aastal 1514. Ladinakeelse teksti trükitud väljaannete hulgast on kõige autoriteetsem Ludwig Konrad Bethmanni ja Georg Waitzi poolt toimetatud tekst, mis ilmus algallikaid avaldavas sarjas "Monumenta Germaniae Historica" ("Scriptores rerum langobardicarum et Italicarum"; Hannover, 178).

TõlkedRedigeeri

Tekst on tõlgitud järgmistesse keeltesse:

Tõlked itaalia keeldeRedigeeri

  • L. Domenichi. "Paulo Diacono della Chiesa d'Aquileia della Origine e Fatti dé Re Longobardi" (Veneetsia, 1548)[5];
  • A. Viviani. "Dell' origine e de' fatti de' Longobardi", 2 köidet. (Udine, 1826-28);
  • G. S. Uberti. "De' fatti de' Longobardi" (Cividale, 1899). Kordustrükk sarjas Biblioteca Popolare Sonzogno (Milano, 1915);
  • M. Felisatti. "Storia dei Longobardi" (Milano, 1967);
  • F. Roncoroni. "Storia dei Longobardi" (Milano, 1971);
  • E. Bartolini. "Historia Langobardorum", koos ladinakeelse teksti ja A. Giacomini tõlkega (Udine, n.d.);
  • A. Zanella. "Storia dei Longobardi" (Milano, 1991);
  • L. Capo (toim.), "Storia dei Longobardi" (Milano, 1992).

ViitedRedigeeri

  1. McKitterick 2004, p. 77.
  2. McKitterick 2004, pp. 77-78.
  3. Zanella 2007, p. 105.
  4. Zanella 2007, pp. 105-106.
  5. Jean Baptiste Louis Osmont. ""Dictionnaire typographique, historique et critique". Pariis (1768), pp. 244-245.

VälislingidRedigeeri