Hiiu kannel

Hiiu kannel, tuntud ka kui hiiurootsi kannel, rootsikannel, Rootsi kannel, vibukannel, kiigekannel või talharpa, on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk (mõnel juhul isegi kaks). Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobusesabajõhvidest.

Hiiu kannel

Hiiu kandle mängija (1920. aastad)

Nimetused

Vormsirootsi murrakus on pilli nimetus "talharpa". Tal tähendab jõhvi, harpa on aga vana skandinaaviakeelne sõna, ilmselt keelpilli märkimiseks.

Pilli eestikeelsed nimetused tekitavad tihti segadust, sest Hiiu kannel ei ole tegelikult kannel. Arvatakse, et sõna "kannel" oli eesti keeles keelpilli sünonüüm, seega hakati rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpilli kutsuma automaatselt kandleks.

Talharpatraditsiooni seostatakse Eestis eelkõige rannarootslastega. 1855. aastal kirjutas Carl Russwurm oma teoses "Eibefolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“, kuidas “Männiharf, talharpa, jõhvharp oli eriti tavapärane Vormsi ja Hiiumaa rootslaste juures ning on rootsi kandle nimega tuntud ka eestlaste seas“. Vormsi oli viimane koht Eestis, kus hiiu kannelt mängiti. Pärast usulist ärkamist 19. sajandi lõpus keelati talharpad ära ning pillid põletati.

Eestis

Eesti aladel levinud pillil on kas viiulit meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele või põlvede vahele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Sõrmed pistetakse mänguavast tagantpoolt läbi, keeli lühendatakse küünte ja liigese vahelise kohaga sõrme tagaküljel või sõrme siseküljega. Helisid võetakse vasaku käe sõrmedega, puudutades esimest, tihti ka teist keelt. Ülejäänud on burdoonkeelteks, mis kõlavad roobi lameduse tõttu pidevalt kaasa. Keeled on häälestatud kas kvartides või kvintides.

Euroopas

Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. Tõenäoliselt on pill pärit Briti saartelt, kus see on muutunud näppepillist poogenpilliks. Sealt rändas pill arvatavasti Shetlandi saarte ja Norra kaudu Rootsi, edasi Eestisse ja Soome. Põhjamaade vanim teade on Trondheimi katedraalis säilinud kivikuju Hiiu kandle taolise pilli mängijast umbes aastast 1350.

Perekonnast

Hiiu kandle perekonda kuuluvad paljud pillid Euroopa eri paikadest, igaühel oma nimetus. Tihtipeale kasutatakse neid nimetusi läbisegi, pidamata silmas konteksti.

Hiiu kandle osad

• keeled
• kõlakast
• poogen
• roop
• sadul
• virbel

Vaata ka

• Bütsantsi lüüra
• Crwth
• Gue
• Jouhikko

Välislingid

• Talharpa
• Hiiu kannel