Hermogenianus
Aurelius Hermogenianus oli silmapaistev Rooma jurist keiser Diocletianuse (245–311) ja tema kaastetrarhide ajastul. Ta läks ajalukku kui esimene Rooma jurist, kes proovis õiguse süsteemselt kokku võtta, et see aitaks õigusprobleeme lahendada. Tema kogumik Codex Hermogenianus moodustas suure osa Codex Iustinianus'est ja tema teost Iuris Epitomae on kasutatud Digesta's. Codex Iustinianus ja Digesta olid autoriteetsed õigusallikad pärast Justinianust ning taaselustatud keskaegse ja varauusaegse Corpus Iuris Civilis’el põhineva Rooma õiguse traditsiooni jaoks.[1][2]
Karjäär muuda
Tema täpsed eluaastad ei ole teada, aga Hermogenianuse karjäär on oletatavalt järgmine:[3]
- magister libellorum/a libellis (293–294)
- pretoriaanide prefekt (295–300)
- avaldab Codex Hermogenianus'e
- Aasia piirkonna prokonsul (1–2 aastat vahemikus 300 ja 305)
- avaldab Iuris epitomae
- Rooma linna prefekt (30. oktoober 309 – 28. oktoober 310)[1]
Hermogenianus töötas keiser Diocletianuse alluvuses magister libellorum'ina (petitsioonide meister). Ta koostas keisri reskripte, mis moodustasid tuumiku tema koostatud seaduste kogumist Codex Hermogenianus. 295. aasta teises pooles liikus ta läände, kus temast sai läänealade scrinium libellorum ning Maximianuse õukonna pretoriaanide prefekt. Ta võis saada sealt ainest tema kogumiku väheste lääne kohta käivate sissekannete jaoks.[4]
Teosed muuda
Tema teos Iuris epitomae, milles ta võtab kokku klassikalise õiguse põhimõtted, on säilinud 106 Justinianuse Digestide fragmendis.[5] Tema asukohast Digestide indeksi lõpus võib järeldada, et Hermogenianus oli viimasest juristide põlvkonnast, keda Justinianuse Digestide koostajad allikana kasutasid. Sõnad principes ja imperatores on mitmes Digesta väljavõttes Iuris epitomae’st just mitmuses, mis viitab tetrarhia ajastule (u 293–313).[6] Oletatakse, et Hermogenianusel on hea maine just selle teose tõttu – 5. sajandi autor Coelius Sedulius kutsus Hermogenianust doctissimus iurislatoriks (kõige haritum õiguse suhestaja) ning Sedulius tegi tõenäoliselt just Iuris epitomae'st (mitte Codex Hermogenianus'est) kolm eksemplari.[7]
Hermogenianus on identifitseeritud ühena keiser Constantius I Chlorusele kirjutatud pühenduse kaasautoritest, mis avastati Brixias (tänapäeva Brescia) Põhja-Itaalias 1983. aastal.[8] Tema tiitli vir eminentissimus kohaselt kuulus Hermogenianus equites'te hulka (madalam kahest aristokraatlikust klassist). Diocletianuse valitsusajal ülendati Hermogenianus senatisse, mida tõestab ka tema senaatoritöö Aasia prokonsulina. Sel kohal töötades püstitas ta ausamba kas Diocletianusele või Maximianusele Troojasse millalgi enne 305. aastat.[9]
Kirjandus muuda
- Honoré, Anthony Maurice (1994), "Aurelius Hermogenianus"
- Connolly, Serena (2010), "Lives behind the Laws: The World of the Codex Hermogenianus", Bloomington, Indianapolis: Indiana University Press
- Jones, Arnold Hugh Martin; Martindale, John R; Morris, John (1971), "Prosopography of the Later Roman Empire" vol 1, Cambridge: Cambridge University Press
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Jones, Arnold Hugh Martin; Martindale, John R; Morris, John (1971), "Prosopography of the Later Roman Empire" vol 1, Cambridge: Cambridge University Press, pp 424, 426–427.
- ↑ Honoré, Anthony Maurice (1994), "Aurelius Hermogenianus", pp 163–181, 191.
- ↑ Salwat, Benet (2006), "Equestrian prefects and the award of senatorial honours from the Severans to Constantine"
- ↑ Connolly, Serena (2010), "Lives behind the Laws: The World of the Codex Hermogenianus", Bloomington, Indianapolis: Indiana University Press, pp 39–40.
- ↑ Liebs, Detlef (1964), "Hermogenians Iuris Epitome", Göttingen; Dovere, Elio (2005), "De iure: l'esordio delle Epitomi di Ermogeniano", Naples, pp 115–130.
- ↑ Digest. 28.1.41, 39.4.10, ja 49.14.46.
- ↑ Sedulius, "Opus Paschale: Epistula ad Macedonium altera" (Panagl, Victoria (2007)), pp 172, read 10–11: Cognoscant Hermogenianum, doctissimum iurislatorem, tres editiones sui operis confecisse.
- ↑ "Année Epigraphique" 1987, 456: [F]lavio V[alerio]| Constan[tio]| fortissim[o ac]| nobiliss(imo) Ca[es(ari) | I]ulius Asclepio[dotus]| v(ir) c(larissimus) et Aur(elius) Her[mo|g]enianus v(ir) [em(inentissimus)]| praeff(ecti) prae[t(orio)]| d(evoti) n(umini) m(aiestati)q(ue) eius.
- ↑ "Corpus Inscriptionum Latinarum" III: [D(omino) n(ostro) p]rov[identissimo | ac] victor[iosissimo principi (or imp(eratori) Caes(ari)) | C(aio) (or M(arco)) A]urelio V[alerio Diocletiano või Maximiano pio | fe]lici Aug(usto) vac. | M(arcus)? A]ur(elius) Hermoge[nianus v(ir) c(larissimus) | pr]oconsul vac [d(evotus) n(umini) m(aiestati)q(ue) e(ius)].