Hermann Soye

Hermann Soye (ka Soie, Soyge, Soige, Söge; surnud 1516) oli Eestimaa aadlik, 15. ja 16. sajandi vahetuse mõjukamaid Harju-Viru rüütelkonna liikmeid.

Hermann oli Otto Soye poeg. Esimest korda mainiti teda 1467. aastal, mil ta omandas kaks majapidamist Kuusalu kihelkonnas. 1486. aastal mainiti teda esmakordselt rüütlina ning 1505. aastaks oli temast saanud Harju-Viru maanõunik (kohaliku kõrgema valitsus- ja kohtuorgani liige). Hermann Soye tegeles aktiivselt mõisate ja teiste maavalduste omandamise ja müümisega ning sattus sealjuures tihti vastuoludesse nii teiste aadlike, kirikutegelaste kui ka Tallinna linnaga. Tallinnaga tülitses ta aastakümneid, muu hulgas seoses linna pagevate talupoegadega, kelle tagasinõudmist Harju-Viru vasallid ägedalt nõudsid.

Kõige tõsisem tüli tekkis Soyel aga teise mõjuvõimsa vasalli, Hans von Roseniga. Nimelt oli Soie omandanud endale Paunküla, mida Rosen pidas aga endale kuuluvaks. Tüliasja arutati 1510. aastate alguses Harju-Viru meeskohtu ees, mis andis õiguse Soyele. Rosen kaebas asja edasi ning tüli pidi lahendama maaisand, ordumeister Wolter von Plettenberg, kes aga andis õiguse samuti Soiele. See ei tähendanud siiski tüli lõppu, sest Rosen keeldus otsust aktsepteerimast ning Soye otsustas endale tuge hankida Taani kuningalt. Seepeale süüdistas Rosen Soyet aga plaanis Liivimaal võim Taani abil enda kätte haarata ning ordumeister võttis Soye vangi. Järgnenud kohtuprotsessil mõisteti Soye koguni surma, kuid Harju-Viru rüütelkonna palve peale halastas ordumeister talle ning pärast vande andmist, et ta edaspidi enam orduvastase tegevusega ei tegele, lasti ta vabaks.

1513. aastal otsustas Soye aga välismaise abi taotlemist jätkata. Pärast lühikest vangistust Limbažis õnnestus tal koos Saare-Lääne toomdekaani Johann Wetbergiga liikuda läbi Kuramaa Preisimaale, kus mõlemad ordumeistr kaebuse peale vahistati. Esialgu hoiti neid Tapiau linnuses, kust neil õnnestus põgeneda, kuid peatselt võeti Soye taas kinni ning ta viibis vangistuses kõigepealt Balga linnuses nng hiljem Königsbergis. Viimases kohas viibis Soye enam kui aasta, ehkki Poola kuningas kostis tema eest kõrgmeistri juures ning palus tema vabastamist. 1514. aasta lõpus leppisid kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern ja Soye omavahel kokku, et viimane võib aastaks Preisimaalt lahkuda, et külastada pühapaiku, kuid seejärel pidi ta tagasi tulema ning tema tüliasi ordumeistriga pidi saama kõrgmeistri poolt otsustatava lahenduse. Soye lahkus Preisimaalt 1515. aasta alguses, kuid läks seejärel koos dekaan Wetbergiga Rooma mitte palverännakule, vaid paavstile ordumeistri ja kõrgmeistri peale kaebama. Paavstilt palus Soye õiglast otsust tema tüliasjus, eelkõige valduste tagastamist, mille ordumeister oli talt konfiskeerinud. Soye kaebused esitati ka kõrgmeistrile, kes need aga tagasi lükkas ning väitis, et Soye on petlik ja riiakas isik, kes on rõhunud vaimulikke on ning murdnud antud tõotusi.

Soye algatatud kohtuasi Roomas jäi aga pooleli, sest rahanappuse tõttu pidi ta 1516. aastal linnast lahkuma ning asuma tagasiteele Liivimaale. Soye lootis ordumeistriga lepituse saavutada, kuid ta suri enne, kui koju tagasi jõudis.

Hermann Soye Liivimaal asunud valdused anti tema poegadele Jürgenile ja Johannile, kes need 1520. aastal omavahel ära jagasid.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri