Heraldika on vapindusega tegelev teadusharu ehk vapiteadus, ajalooteaduse osa, mis uurib nii vappide ajaloolist kui ka kunstilist arengut.

Sõna pärineb muinasgermaanikeelsest väljendist harja waldaz ('sõjaväe käsutaja'; vt ka hröpu-waldaz ja habuku), millest tuletati anglonormanni ja hilisladina sõna "herald(us)", mis märgib heeroldit ehk kuulutajat.

Heraldika mõiste

muuda

Teaduslik heraldika on loonud vapiteaduse põhimõtted ja reeglid ning heraldilise sõnavara, mis on aluseks heraldilise kujunduse uurimisel. Vapiteadur ei vaja kunstiannet, aga kunstistiili ja -ajaloo tundmine tuleks talle kasuks.

Kunstiline heraldika on vapi või muu sümboolika kujundamine (kavandamine, joonistamine, maalimine, vormimine jne) heraldiliste tunnuste järgi, nii uue kujundamine kui ka olemasolevate uuendamine, ka koopiate valmistamine eriotstarbeks või erilisele materjalile, näiteks mündile. Heraldilist kunsti aga ilma teoreetiliste teadmisteta on võimatu luua.

Teadus ja kunst üheskoos moodustavad heraldika vundamendi, mis on aluseks vapi loomisel.

Aja jooksul on heraldika kujundlikkus ja otstarve vaheldunud vastavalt ühiskonna arengule ja tellimusele. Tänapäevaks on kujunenud ranged heraldilised reeglid, mida reguleerivad õigusaktid, nii kohalikud kui ka rahvusvahelised kokkulepped, näiteks Eestis kehtiv riigivapi seadus, kus leidub järgmine heraldiline kirjeldus:

§ 3. Riigivapi heraldiline kirjeldus
(1) Riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp.
(2) Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat otsavaatavat lõvi. Külgedelt ja alt ümbritsevad kilpi kaks kilbi allosas ristuvat kuldset tammeoksa.
(3) Väike riigivapp on käesoleva paragrahvi lõikes 2 kirjeldatud vapp ilma tammeoksteta.

Heraldika ajalugu

muuda

Juba muinasajal kasutasid paljud rahvad sõjanduses kaitsekilpidel maalinguid, pilte ja sümboleid, millel oli küll enam maagiline tähendus või mõeldud vaenlase hirmutamiseks. Juba Vana-Egiptuse vaaraode üks võimusümbolitest kotkas oli kujundlikult heraldiline.

Euroopa kultuuris esineb juba antiikajal kilbi ornamentaalne ehtimine. Kreeklaste ja roomlaste sõjandussümboolika oli laiemini kasutusel kui ainult kilpidel. Antiikaegsetel rahadel oli tihti heraldilise kujutamisviisiga sarnaseid tunnuseid loomade-lindude ja taimede kujutistega. Siiski ei olnud see veel heraldika.

Heraldika sai alguse 12. sajandi viimasel veerandil, mil hakati valitsejate ja kõrgaadlike pitserite tagumisele küljele vajutama selle õigsuse tõestamiseks eraldi kilbipildiga pitseripilti nn sekreetumit. Koos pitseripilti raamiva tiitlilegendiga omandas kilbipilt õigusliku tähenduse ja sellest kujunes välja vanem heraldiline vapp, tiitlivapp. Peagi hakati tiitlivappide eeskujul õiguslikult tähtsustama vappidena ka alamate läänimeeste ja rüütlite kilpe. Sellele aitasid oluliselt kaasa turniiride võitlustest osavõtvate rüütlite kilbipilte välja hõikavad ja neid vapirulladele registreerivad heeroldid. Siit sai alguse vappide reeglipärane kujundamine ja kirjeldamine. Lõplikult kujunes heraldika omaette teaduseks 15. sajandil, mil kilp kaotas kaitserelvana oma tähtsuse.

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda