Helmi Viitol

Helmi Viitol (neiuna Helmi Mohrfeldt, ka Helmi Viitol-Mohrfeldt, aastast 1936 Helmi Viitol-Mäevälja; 19. märts 1892 Novgorod23. aprill 1970 Valgejõe) oli eesti pianist ja muusikapedagoog.

Ta õppis klaverit aastatel 19111917 Petrogradis Jossif Borovka eramuusikakoolis V. Vissendorfi juhendamisel ning lõpetas 1917. aastal eksternina Petrogradi konservatooriumi.

Ta töötas algul eraõpetajana. Aastatel 19191944 oli ta Tallinna Konservatooriumi klaveriõppejõud. Tema õpilased olid Dagmar Kokker, Ellen Kansa, Violetta Ostapovskaja, Marta Pebre, Evald Aav, Udu Topman, Julius Vaks ja Ludvig Juht.

Ta esines aastatel 19181920 solistina sümfooniakontsertidel, hiljem peamiselt abikaasa Karl Viitoli klaverisaatjana.

Helmi Viitol suri 23. aprillil 1970 Valgejõel ja ta maeti 24. aprillil 1970 Rahumäe kalmistule[1].

IsiklikkuRedigeeri

Tema abikaasa oli laulja Karl Viitol. Tema isa oli pastor Aleksander Mohrfeldt-Mäevälja; pastorid olid ka vanaisa Jakob Hurt ja onu Rudolf Hurt. Onu Max Hurt oli Kaubandus-tööstuskoja direktor.

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Eesti muusika biograafiline leksikon. 2. köide: N–Y. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008, lk. 537.