Heinrich Müller
Heinrich Müller (28. aprill 1900 München – jäi teadmata kadunuks 1. mail 1945) oli Hitleri-aegse Saksa salapolitsei Gestaapo juht ja holokausti üks organisaatoritest, ta oli Riigi Julgeoleku Peaameti Amt IV, poliitilise politsei (Geheime Staatspolizei) juht, SS-Gruppenführer'i auastmes. Heinrich Müllerit nähti viimast korda 1. mail 1945 Berliinis Führerbunkeris, kuid puuduvad andmed tema vangilangemise või surma kohta.
Heinrich Müller sündis Alois Mülleri (1875–1962) ja tema abikaasa Anna Mülleri (1874–1947, sündinud Schreindl) pojana 12 kuud pärast vanemate abiellumist. Ta läks pärast 8-klassilise kooli lõpetamist Müncheni lennutöökodadesse mehaaniku õpilaseks, 1917. aastal Esimese maailmasõja ajal astus ta vabatahtlikult sõjaväkke ja õppis lenduriks. Sõjategevuse eest autasustati teda I ja II klassi Raudristiga, pärast sõja lõppu 1919. aastal lasti ta viitseveltveebli auastmes erru kui sõjainvaliid.
1919. aastal asus ta politseiteenistusse, politseis töötamise ajal lõpetas ka keskkooli ning sai keskhariduse.
1920. aastail töötas Himmler Müncheni Politseipresiidiumi poliitilise politsei valitsuses, tegeledes Nõukogude spionaaži ja kommunistliku tegevuse vastase tööga.
Müller abiellus 17. juunil 1924 trükikoja omaniku Otto Dischleri tütre Sofiaga (1900–1990). Neil sündis kaks last: poeg Reinhard (1927) ja tütar Elisabeth (1936).
Pärast maailmasõja lõppu sai Müller kogu NSV Liidus ja vähemal määral mujal Ida-Euroopas tuntuks Julian Semjonovi romaanide ja eriti Tatjana Lioznova teleseriaali "Seitseteist kevadist hetke" tegelasena. Müllerit mängis seal Leonid Bronevoi. Sarja populaarsus oli nii suur, et Müller sai koos Stirlitziga hulga anekdootide tegelaseks.
Kirjandus
muuda- Andreas Seeger. Gestapo-Müller: Die Karriere eines Schreibtischtäters. Berlin 1996, ISBN 3926893281.
- Joachim Bornschein. Gestapochef Heinrich Müller: Technokrat des Terrors. Militzke, 2004, ISBN 3-86189-711-3.
Välislingid
muuda- Analysis of the Name File of Heinrich Mueller – The National Archives
- Bild: Gestapo-Müller maeti juutide surnuaeda Berliinis – Postimees