Heimo Verneri Haitto (22. mai 1925 Viiburi – 9. juuni 1999 MarbellaHispaania) oli soome ja USA viiulikunstnik ja lapstäht.

Heimo Haitto

Karjäär muuda

Võit rahvusvahelisel viiulikonkursil muuda

Haitto rongijuhist isa harrastuseks oli viiulimäng ning ka Heimo hakkas viieaastaselt viiulit mängima. Mõni aasta hiljem viis isa poja Viiburisse vene päritolu viiulipedagoogi Boris Sirpo juurde, kellele avaldas poisi talent muljet. Koos jõuti kokkuleppele, et Heimo jääb Sirpo hoole alla tingimusel, et poiss pühendub täielikult muusikale ning ei suhtle enne 18-aastaseks saamist oma vanematega.

Oma esimese kontserdi andis Heimo Haitto 1939. aastal 13-aastaselt koos Helsingi linnaorkestriga. Samal aastal võitis ta Londonis rahvusvahelise viiuldajate konkursi, kus 13-aastane Haitto sai osaleda eriloa alusel, kuna minimaalne osalemisvanus oli 15 aastat. Kõik kümme osalejat mängisid Niccolò Paganini ja Wolfgang Amadeus Mozarti viiulikontserte. Boris Sirpo ütles ajalehele Helsingin Sanomat, et "ungarlane ja tšehh mängisid minu arvates kui kuradid, ja kui niigi tase oli väga kõrge, ma ei julgenud loota, et Heimo isegi jõuaks etteotsa". Heimo jõudis finaali, kus üks mängitavatest lugudest oli Henri Vieuxtempsi viiulikontsert, mida poiss oli õpetajaga harjutanud alles laevareisil Suurbritanniasse.[1]

Konkursi auhinnaks sai Haitto õppekoha Londonis, kuid võidu järel kirjutasid Soome ajalehed, et Heimo kavatseb enne Londonisse asumist lõpetada kooli Soomes. Enne talvesõja algust valmis Toivo Särkkä lavastatud "Pikku pelimanni", film imelaps Heimo Haittost. Peategelast mängis Heimo ise.

Ameerika Ühendriikides muuda

Talvesõja ajal osales Haitto kontserdireisil Punase Risti toetuseks, mis viis ta USAsse välja. Lisaks muudele paikadele esines ta näiteks Carnegie Hallis Sir John Barbirolli dirigeerimisel ning Philadelphias Eugene Ormandy dirigeerimisel. 1942. aastal asus Heimo Haitto koos Sirpoga elama Oregoni, kus ta jätkas oma viiuliõpinguid Ivan Galamiani käe all aastatel 1943–1945. 18-aastaselt üritas ta astuda USA mereväkke, kuid talle kui välismaalasele seda ei võimaldatud. Üsna pea lõppes Sirpo ja Haitto koostöö ning nende teed läksid lahku.[1] Mõni päev enne teise maailmasõja lõppu abiellus Haitto tšellist Beverly Le Beckiga ja kolis Hollywoodi, kus ta töötas filmimuusikaga. 1945. aastal sai ta USA kodanikuks. Kui filmimuusikast sai küllalt, liitus Haitto Los Angelese filharmooniaorkestriga. 1945. aasta augustis teatas Ilta-Sanomat, et Haitto kavatseb Soome tagasi pöörduda, "kui asjaolud seda lubavad".[2] Haitto käis Soomes alles pärast sõda, 1948. aastal. Järgmisel aastal tegi Toivo Särkkä oma eelmisele Haitto-filmile järje "Pikku pelimannista viulun kuninkaaksi".

Edasised eluetapid muuda

Haitto kolis abikaasa Beverly Le Beckiga Mehhikosse ja neil sündis kaks last. Haitto ja Le Becki kooselule sai saatuslikuks mehe alkoholilembus ning kirg hasartmängude vastu. Naine lahutas Haittost ja mees jättis kõik, kaasa arvatud oma pere ja viiulimängu, ning alustas uut elu hulkurina. 1970. aastate keskel leidis ta uue elukaaslase, Eva Vastari, ning nad abiellusid Las Vegases 1976. aastal. Haitto lõpetas hulkurielu ja naasis muusika juurde. Paar ka esines koos: Eva luges luuletusi ja Heimo mängis viiulit. Lisaks oli Haitto kammermuusik ja viiulilektor Savonlinna muusikakoolis.[3] 1990. aastate keskel pidi ta haiguse tõttu viiulimängu lõpetama. Ta kolis koos abikaasaga Marbellasse, kus suri 1999. aastal.[4]

Vaatamata oma värvikale ja kõikuvale eraelule järgis Haitto aeg-ajalt kristlikke põhimõtteid. 1950. aastate keskel pöördus ta nelipühilusse[5] ning pärast Soome naasmist 1980. aastate alguses otsustas ta elada taas kristlikku elu. Sellel perioodil oli tema vaimseks toetajaks ilmalik jutlustaja ja tõrjutute aitaja Veikko Hursti. Haitto ja Hursti andsid koos abikaasadega kirikukontserte mitmel pool Soomes.[6]

Haitto on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.[7]

Salvestised muuda

 
Heimo Haitto 15-aastaselt filmi "There’s Magic in Music" võtetel
  • Heimo Haitto plays Sibelius (Viulukonsertto ja Kuusi humoreskia). RSO/Paavo Berglund. Finlandia Classics (2013)
  • Heimo Haitto Live in Concert (Niccolò Paganini / Henri Vieuxtemps). RSO/Arvid Jansons ja Ari Angervo. Finlandia Classics (2015)
  • Heimo Haitto – Chaconne and Other Favourites. Finlandia Classics (2016)

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Mikko Heino: Viulun ihmelapsi voitti Lontoossa. Ilta-Sanomat, Plus-liite, 6. mai 2017, lk 24.
  2. Heimo Haitto palaa Suomeen: tuo puolisonsa mukanaan. Ilta-Sanomat, 13. august 1945.
  3. YLE Sininen lauluVaadatud 14.aprillil 2007.
  4. MTV3:n uutisarkistoVaadatud 19. aprillil 2007.
  5. Suomen Kuvalehti, 3. november 1956, lk 28.
  6. Hursti, Veikko: Sillä minun oli nälkä... Vantaa: Tummavuoren Kirjapaino Oy, lk 235, 236 ja 239.
  7. "Taiteilijainmäki V21A". Helsingin seurakuntayhtymä. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2021. Vaadatud 16. juunil 2022. {{netiviide}}: eiran tundmatut parameetrit |formaat= (juhend)