Ava peamenüü

Harri Kõrvits

Eesti muusikateadlane ja helilooja

HaridusRedigeeri

Orelimängu õppimist alustas EELK Türi koguduse organisti Juho Varandi juures, kelle õhutusel läks edasi õppima Tallinna Konservatooriumi kirikumuusika osakonda, mille lõpetas 1939. aastal.

Orelit õppis Kõrvits Hugo Lepnurme juures, koori- ja orkestrijuhtimist Tuudur Vettiku ja Otto Rootsi juures.

Juba 1935. aastal sooritas ta konsistooriumi juures köster-organisti eksami ja töötas Koeru koguduses köster-organistina. 1938. aasta lõpul valiti ta kolme kandidaadi seast Tallinna Toompea Kaarli koguduse köster-organistiks (tööle kinnitatud 1. veebruaril 1939). Sel kohal oli ta kuni 1940. aasta detsembri sundmobilisatsioonini.

Pärast sõda töötas H. Kõrvits Kunstide Valitsuses, Eesti Raadios, Teatri- ja Muusikamuuseumis jm. 1952. aastal lõpetas ta konservatooriumi veel muusikateaduse alal (juhendaja Artur Vahter).

LoomingRedigeeri

Ajavahemikul 1992–1998 kirjutas H. Kõrvits 15 koraali segakoorile. Kasutatud on lauluraamatu tekste, millel polnud iseseisvaid viise, samuti vaimulikku luulet. Stiililt on need luterlikule traditsioonile toetuvad palvelaulud, laulatuse-, leeripüha- ja leinalaulud. Eriti hindas helilooja ise laule "Halleluuja, Jeesus elab", "Jeesuse käed" ja "Õhtupalve", mis Kirikumuusika Liit 1998. aastal ka ära trükkis. Lisaks nendele on ta loonud veel mitu jõululaulu segakoorile. 1996. aastal pühendas ta Tallinna Kaarli koguduse segakoorile Ps 51 tekstile kirjutatud pikema laulu "Loo mulle, Jumal, puhas süda" ja 1992. aastal abikaasa mälestuseks soololaulu "Requiem aeternam". Sellele lisandusid veel 7 soololaulu, mis on käsikirjas. "Üksnes Jumala juures on mu hing vait" on kirjutatud 11. juunil 1996 ja pühendatud Hella Tedderile tema 75. sünnipäevaks. Nendel aastatel kirjutas H. Kõrvits ka lastele kahe- ja kolmehäälseid laule, mis samuti on käsikirjas.

"Nüüd muldne astja mõranenud ja purunenud savist kruus. On elu põrmu varisenud ja valusõnad saatjail suus: Kas tõesti lõpetatud kõik, kas murtud jäävalt elukäik? Jah, see mis muldne, mulda langeb, mis põrmust, põrmu osaks saab. Mis kaduv, kaduvuses kulgeb, kuid siiski kindel lootus jääb: kui lõpeb maine matkatee, uus elu igavikus ees." (A. Paul)

H. Kõrvits on avaldanud ajakirjanduses artikleid ja retsensioone, koostanud raadiosaateid, kirjutanud raamatuid. Laiemalt on ta tuntuks saanud oma heliloomingu kaudu.

PerekondRedigeeri

H. Kõrvits abiellus aastal 1943 Jaroslavlis, tema abikaasa Leida pühendas oma elu perekonnale ja poegade kasvatamisele. Kõrvitsate peres oli neli poega: Tõnis, Toomas, Tiit ja Harry. Kõik pojad õppisid Tallinna 22. Keskkoolis ja tegelesid juba koolipõlves muusikaga.

1992. aastal abikaasa Leida suri. Õpetaja Avo Üpruse matusekõnest jäi helisema lause: "Sa oled kalli hinnaga ostetud, mine ja ära tee pattu!". See sai Harrile pöördepunktiks. Ta ise on öelnud, et sellest ajast alates püüdis ta nende sõnade järgi elada. Neist tundeist kantuna sündis vaimulik segakoorilaul "Su poole, Issand, südamest ma tõstan oma hääle, mind päästa patu häda seest ja halasta mu peale..." (Martin Lutheri sõnad), kui ta pöördus tagasi kodukirikusse, Tallinna Kaarlisse, kus ta aastaid ka organistina ja oreliõpetajana töötas.

Harri Kõrvitsa ärasaatmine toimus 12. aprillil 2003 Tallinna Kaarli kirikust Metsakalmistule.

VälislingidRedigeeri