Harold Urey

Harold Clayton Urey (29. aprill 1893 Walkerton, Indiana – 5. jaanuar 1981 La Jolla, California) oli Ameerika Ühendriikide füsikokeemik ja kosmokeemik, Nobeli keemiaauhinna laureaat (1934).

Harold Urey lõpetas 1917. aastal Montana Ülikooli zooloogia erialal bakalaureusekraadiga ja 1923. aastal kaitses ta California Ülikoolis Berkeleys doktoritöö ideaalse gaasi ioniseerivate olekute teemal. Pärast seda täiendas end Kopenhaagenis Niels Bohri juhitavas teoreetilise füüsika instituudis.^[1] Seal puutus ta kokku Werner Heisenbergiga ja Wolfgang Pauliga, hiljem Saksamaal kohtus ta Albert Einsteiniga.

Töökäik

Naasnud kodumaale, asus ta esialgu teadurina tööle Johns Hopkinsi Ülikooli. 1929. aastal võttis ta vastu keemia kaasprofessori ametikoha Columbia Ülikoolis New Yorgis. 1934. aastal edutati ta professoriks.^[1] Pärast sõda töötas ta keemiaprofessorina Chicago Ülikooli tuumauuringute instituudis, kus sai 1952. aastal Martin A. Ryersoni professoriks.^[1]

Urey oli 1960. aastal asutatud California Ülikooli San Diegos professor (Professor of Chemistry-at-Large) ja keemiateaduskonna loojaid.

Teadus

Urey põhilised uurimisvaldkonnad olid füüsikaline keemia ja tuumakeemia^[2]. Suurt huvi ilmutas ta kosmoseteaduste vastu. 1960. aastatel oli ta NASA konsultant ja kui Apollo 11 tõi 1969. aastal Kuult kaasa kivimiproovid, uuris ta neid laboratoorselt^[3].

Nobeli auhinna sai ta raske vesiniku (deuteeriumi) avastamise eest^[4]. Aastatel 1941–1945 võttis ta osa Manhattani projektist, kus ta tegeles isotoopide lahutamise ja uraani rikastamise küsimustega. Pärast sõda loobus ta isotoopide uurimisest ja hakkas tegelema kosmokeemia valdkonnaga.

Kosmokeemia

Ta on kosmokeemia rajajaid ja termini "kosmokeemia" kasutuselevõtja. Tema tööd hapnik-18 alal juhtisid ta uurimusteni keemiliste elementide levimise kohta Maal ja tähtedel. 1952. aastal ilmus tal varasemaid uurimusi kokkuvõttev töö "The Planets: Their Origin and Development".

Urey oletas, et Maa varane atmosfäär koosnes tõenäoliselt ammoniaagist, metaanist ja vesinikust. Üks tema doktorante Chicago Ülikoolis Stanley Miller näitas Milleri-Urey eksperimendis, et kui sellisele gaaside segule lisada vett ja tekitada sädelahendus, võivad moodustuda aminohapped, mida üldiselt loetakse elu ehituskivideks. Tema uurimused hapniku isotoopidega viisid uue uurimussuuna – paleoklimaatiliste uuringute – tekkeni.

Tunnustus

1935 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks
1935 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi (APS) liikmeks

Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal

1938 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks (keemia alal)
1943 – Franklini medal füüsika valdkonnas
1947 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
1956 – valiti India Teaduste Akadeemia välisliikmeks
1962 – J. Lawrence Smithi medal
1964 – National Medal of Science
1966 – Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal
1973 – Priestley medal

Mälestuse jäädvustamine

Tema järgi on nimetatud impaktkraater Kuul ja 1989. aastal avastatud asteroid. Tema auks annab Ameerika Astronoomiaselts planetoloogia valdkonnas alates 1984. aastast välja H. C. Urey auhinda. California Ülikool San Diegos lõi Harold C. Urey õppetooli (Harold C. Urey chair), selle esimene hoidja oli professor James R. Arnold.