Sädelahendus süüteküünlas

Sädelahendus on lühiajaline (mikrosekundites mõõdetav) kaarlahendus kahe elektrijuhi vahel. Säde tekib siis, kui energiaallika võimsusest ei piisa pideva kaarlahenduse või huumlahenduse tekitamiseks. [1] Sädelahendus on sageli nähtav hargnevate helendavate kanalitena ja lahendusega kaasneb ragin.

Et õhus tekiks säde, on vaja pinget umbes 3000 V elektrijuhtide (elektroodide) vahekauguse iga millimeetri kohta. Ülelöögi pikkus, s.o elektroodide vahekaugus sõltub elektrijuhtide kujust (teravikud soodustavad sädeme tekkimist), samuti õhu niiskusest ja rõhust.

Sädemed tekivad vooluahelate katkestamisel, näiteks lüliti või relee kontaktide vahel, elektrimootori kommutaatoril jm.

Sädeme tekkimisega kaasnevad peale valgus- ja ultraviolettkiirguse alati raadiolaineimpulsid laias sagedusalas, kutsudes esile häireid raadiosignaalide edastamisel kuni gigahertsidesse ulatuvate sagedusteni.

Sädelahendust rakendatakse nt sisepõlemismootori süütesüsteemis ja metallipinna sädetöötlemisel.

Looduslik sädelahendus on välk, milles voolutugevus võib ulatuda 100 000 amprini.

ViitedRedigeeri

  1. Tehnikaleksikon. Tallinn, Valgus, 1981

Vaata kaRedigeeri