Harilik männivaablane

putukaliik

Harilik männivaablane (Diprion pini) on putuka liik.[1]

Harilik männivaablane
Hariliku männivaablase vastsed männiokastest toitumas
Hariliku männivaablase vastsed männiokastest toitumas
Taksonoomia
Riik Loomariik Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Kiletiivalised Hymenoptera
Alamselts Pidevkehalised Symphyta
Ülemsugukond Tenthredinoidea
Sugukond Männivaablased Diprionidae
Perekond Männivaablane Diprion
Liik Harilik männivaablane
Binaarne nimetus
Diprion pini
Linnaeus, 1758
Sünonüümid
  • Diprion butovitschi
  • Diprion butowitschi
  • Lophyrus pini
  • Tenthredo pini

Paljunemine ja toitumine muuda

Emased männivaablased munevad munad vanemate okaste lõhedesse. Vastsed kooruvad munadest 2 - 4 nädala pärast. Hariliku männivaablase vastsed toituvad mändide võsudel rühmana koos - süües nii värskeid kui ka eelmise aasta juurdekasvusid kuni juulini. Peale juulit koovad nad kookoni ja nukkuvad männiokstel. Järgmine põlvkond valmikuid koorub juulis-augustis. Ka nemad toituvad männiokstel koos kuid talvituvad kookonites mullas ja valmikud ilmuvad mais-juunis.[2]

Looduslikud vaenlased muuda

Kaitseks vaenlaste eest pritsivad männivaablaste vastsed suu kaudu mürgina toimiva vedeliku tilgakesi.[3]

Kahjurina muuda

 
Harilike männivaablaste poolt kahjsutatud männioks

Hariliku männivaablase vastsed toituvad mändidel, eriti vastuvõtlikud neile on keerdmännid ja harilikud männid aga toitumiseks sobivad ka teised männiliigid ja okaspuud, sh kuused.

Viited muuda

  1. Loomade elu 3:317.
  2. Stefan Buczacki ja Keith Harris, "Taimekahjurite ja - haiguste käsiraamat", lk 226, 2011, Kirjastus Varrak, ISBN 978 9985 3 2089 1
  3. Loomade elu 3:317.

Välislingid muuda

Selles artiklis on kasutatud soomekeelset artiklit fi:Pilkkumäntypistiäinen ja hollandikeelset artiklit nl:Gewone dennenbladwesp seisuga 31.01.2014.