Hans Erjapea
Hans Erjapea (1. august 1870 Juuru kihelkond – 26. juuli 1931) oli eesti advokaat.
Hans Erjapea sündis Juuru kihelkonnas Hõreda mõisavalitseja pojana. Esialgse hariduse sai ta Juuru kihelkonnakoolis, lõpetas Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi ning asus 1891. aastal õppima Peterburi ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1894. aastal.[1]
Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta mõnda aega Peterburi ringkonnakohtus, kuid läks üle advokatuuri ja töötas advokaadina kuni opteerimiseni Eestisse. Mõnda aega oli ta Peterburis opteerimiskomisjoni nõunik, hiljem aga esimehe kohusetäitja[2]. Hans Erjapea oli tegev Peterburi eesti seltskonna elus, toetades sageli Peterburis õppivaid kaasmaalastest üliõpilasi ning oli tegev Peterburi eesti üliõpilasorganisatsioonide ellukutsumisel. 1923. aastast kuni surmani oli ta vandedvokaat Tallinnas.[1]
Ta kuulus EÜS Põhjala vilistlaskokku ja oli valitud auvilistlaseks.
Isiklikku muuda
Tema tütar oli Alice Erjapea (1921. aastast Beševic), üks esimesi Eesti Välisministeeriumi ametnikke[3] ning hilisem klaveriõpetaja ja professor Belgradis.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "Hans Erjapea. In memoriam". Päewaleht, nr. 203. 29. juuli 1931. Vaadatud 22.11.2021.
- ↑ "Uuemad teated". Postimees : Pärnu väljaanne. 25. jaanuar 1922. Vaadatud 23.11.2021.
- ↑ Pillak, Peep (detsember 2008). "Eesti 90-aastane välisministeerium". Diplomaatia, nr 46. Vaadatud 22.11.2021.