Hani violett on lilla värvusega tehispigment, koostiselt baariumvasksilikaat BaCuSi2O6 nagu ka Hani sinine. Erinevalt Hani sinisest selle värvi ja koostisega mineraali looduses ei leidu.

Hani sinise ja Hani violetiga maalitud fresko ühes ajast umbes 220. a eKr pärinevas hauakambris Henani provintsis

Ühend on nimetatud Hani dünastia järgi, kes valitses Hiinas ajavahemikus 206. aastast eKr kuni 220. aastani ja oli teine keisrite dünastia Hiinas. Pigmenti on kasutatud Hiina kunstis alates Sõdivate riikide ajastust (475.–221. aastad eKr) kuni Hani dünastia valitsusaja lõpuni (umbes 220. aasta).

Omadused muuda

Ühend on keskmise kuni heleda erksa sinakas- kuni punakasvioletse värvusega, keemiliselt ebastabiilsem kui Hani sinine, pleekides kergemini ja lagunedes hapete ning kuumutamise toimel[1].

Saamine muuda

Hani violett on Hani sinise valmistamisprotsessil vaheetapina tekkiv ühend, mis moodustub baariumisoola (BaCO3 või BaSO4), malahhiidi (Cu2(CO3)(OH)2) ja kvartsi segu (SiO2) kuumutamisel umbes 1000 °C juures katalüsaatorina toimiva pliiühendi juuresolekul. Violetse värvusega ühend tekib 10–24-tunnise kuumutamise järel, edasisel kuumutamisel moodustub sinine pigment.

Lähteained ja valmistamisprotsess sarnanevad keraamiliste glasuuride valmistamisele ja pigment ilmub ajalooliselt varakult glasuurides ja klaasis. Hani sinise ja Hani violeti sarnasus ajalooliselt vanema Egiptuse sinisega on viinud paljud uurijad mõttele kultuurikontaktidest Vana-Egiptuse ja Vana-Hiina vahel.

Kasutamine muuda

Pigmenti kasutati freskodes ja keraamikas, kuulsaim näide selle kasutamisest on Hiina esimese keisri Qin Shi Huangdi terrakotaarmee, mille sõdurite skulptuurid on värvitud põhiliselt Hani violetiga[2][3].

Pigmenti valmistatakse ja müüakse ka tänapäeval, see sobib kasutamiseks akrüülvärvis, õlivärvis, temperas ja akvarellis, samuti lubivärvides ja freskomaalis ning keraamikaglasuurides.[4]

Viited muuda

Välislingid muuda