Akrüülvärv

Akrüülvärvid plasttuubides
Värske akrüülvärviga töötamine tumedal lõuendil. Isegi värskena ei segune akrüülvärvid omavahel iseenesest

Akrüülvärv on sünteetiline emulsioonvärv, mille sideaineks on akrüülpoümeervaik.

OmadusedRedigeeri

Sideaine omaduste tõttu on akrüülvärv värskena vees lahustuv, kuid kuivades muutub elastseks veekindlaks mittekolletuvaks kileks. Omaduste poolest sobib asendama nii õli- kui ka vesivärve ja temperat.

Esimesed akrüülsideainega värvid loodi juba 1950. aastatel ja neid täiustati pidevalt. Laialdaselt hakati akrüülvärve kasutama alates 1960. aastatest. Akrüülvärvi toonid on eredad ja silmatorkavad ning tänu oma keemilisele koostisele on akrüül ka elastne, heade katteomadustega ning mittepleekiv. Värve saab veega lahjendada, kuid ainult enne maalimist. Kuivanud värvi enam veega lahustada pole võimalik. Õhukesed ja keskmise paksusega värvikihid kuivavad 5–30 minutiga ja neid võib kohe pärast kuivamist üle maalida.

KasutamineRedigeeri

Maalipinnaks sobib akrüülvärvide puhul peaaegu igasugune pind, mis on rasvavaba, näiteks lõuend, papp, paber, puit, puitkiudplaat, klaas, betoon, kivi, kile, savi, kips ja õhukuiv lubikrohv. Akrüülvärve kasutatakse laialdaselt monumentaal- ja tahvelmaalis ning värvigraafikas.[1]

ViitedRedigeeri

  1. Kunstileksikon. Eesti Klassikakairjastus, 2001