Ava peamenüü

Hammustamine on suu avamine ning lõualuude kokkusurumine hammustatava eseme või materjali ümber. Hammustamine on tavapärane praktika paljudel roomajatel, imetajatel, kaladel ning kahepaiksetel, hammustavad ka lülijalgsed. Hammustamine võib olla rünnak saaklooma vastu, aga seda kasutatakse ka mälumisel, söögi peenestamisel järglaste jaoks, objektide kandmisel, nahapinnalt parasiitide eemaldamisel, taimeseemnete eemaldamisel karvkattest, sügamisel ja liigikaaslaste eest hoolitsemisel. Hammustamine on ka vahend enesekaitseks.

Inimeste puhul esineb hammustamist iseäranis nooremate kui 30 kuu vanuste isendite puhul loomuliku reaktsioonina ebameeldivuse või soovide väljendamisel, kuid vanemate laste puhul peetakse seda eakohatuks, sest üldiselt on selleks eaks lapsed õppinud oma soove juba väljendama verbaalselt. Üle 30 kuu vanuste laste ja inimeste puhul võib hammustamisest loobumiseks olla vaja spetsialisti sekkumist.

Loomad inimesi hammustamasRedigeeri

Loomahammustuse tagajärjel tekkiv vigastus on enamasti kombinatsioon torke-, rebimis- ja muljumishaavast. Koduloomade hammustused on peamine hammustamise teel saadud vigastuste liik inimeste puhul, kõige levinumad on kasside ja koerte hammustused, millega pöördub igal aastal Eestis arsti juurde üle tuhande inimese [1], lisaks esineb hamstrite, küülikute ja hobuste hammustusi. Inimesi hammustavad ka inimasustuse tingimustes elavad loomad nagu rotid, oravad, hiired ning harvem ka oma loomulikust keskkonnast inimkeskkonda sattunud loomad nagu nirgid, kährikud, rebased jt, aga ka maod nagu rästik.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri