Ḩāfiz̧ullāh Amīn

Ḩāfiz̧ullāh Amīn [haafizullaah amiin] (1. august 1929 Paghmān – 27. detsember 1979 Kabul) oli Afganistani poliitik, Afganistani Demokraatliku Vabariigi teine president.

Hafizullah Amin (1979)

Presidendina püüdis Amīn laiendada oma siseriiklikku toetusbaasi ja panna Pakistani ja USA-d huvituma Afganistani julgeolekust. Tema 104 päeva kestnud valitsemisajal ei olnud suuri ülestõuse peale ühe läbikukkunud sõjaväemässu.

27. detsembril 1979 Nõukogude eriüksused tapsid ta Kabulis riigipöörde käigus ning seadsid tema asemel presidendiks Babrak Karmāli.

Varasem elu

Amīn sündis 1921 Kabuli lähedal Paghmānis. Tema isa oli väikeametnik. Amīn õppis Kabuli ülikoolis matemaatikat ja füüsikat ning temast sai keskkooliõpetaja ja -direktor.

Aastal 1957 sai ta New Yorgis asuva Columbia Ülikooli õpetajate kolledži stipendiumi. Afganistani naastes hakkas ta korraldama õpetajate kursusi. Aastal 1962 naasis Amīn Columbia Ülikooli, et omandada doktorikraadi. Ta kaasati USA-s tegutsenud üliõpilasrühmituse Associated Students of Afghanistan poliitikasse.

Nähtavasti hakkas ta just Morningside Heightsis huvituma marksismist.

Doktorikraadi saamata läks Amīn 1965 Afganistani tagasi ja hakkas ühes tütarlaste keskkoolis õpetajaks.

Varsti astus ta Afganistani Rahvademokraatlikku Parteisse ning temast sai selle marksistliku tiiva Khalq üks silmapaistvamaid liikmeid.

Võimuhaaramine

Kui Amīn ja tema seltsimehed vanglast vabastati, viibis president Moḩammad Dā'ūd Khān ümberpiiratud presidendipalees. Amīn asus riigipööret juhtima.

Pärast Moḩammad Dā'ūd Khāni surma 1978 haaras Rahvademokraatlik Partei võimu. Afganistani Demokraatliku Vabariigi presidendiks, peaministriks ja partei peasekretäriks sai Nūr Moḩammad Tarakī. Amīn ja Babrak Karmāl said peaministri asetäitjateks. Katse läbi viia marksistlik-leninlikke reforme kohtas laialdast vastupanu ja kutsus esile arvukalt mässe.

Veebruaris 1979 tapeti USA suursaadik Adolph Dubs. Fraktsioon Khalq haaras võimu ning fraktsiooni Parcham kuulunud Karmāl läks Euroopasse eksiili. Märtsiks 1979 oli Amīn omandanud märkimisväärse võimu ja ta nimetati peaministriks, kuid Tarakī säilitas oma teised ametikohad.

Rahutused jätkusid ning Tarakī oli sunnitud paluma Nõukogude Liidu abi. Tarakī ja Leonid Brežnevi kohtumisel otsustati Amīnist vabaneda.

Tarakī mõrvamine

Kui Tarakī Kabuli naasis, kutsus ta Amīni kohtumisele. Amīn nõustus kohtumisega üksnes tingimusel, et Nõukogude suursaadik Aleksandr Puzanov tagab tema julgeoleku. Tagatis anti, kuigi seda ei mõeldud siiralt.

Amīn teadis aga Tarakī kavatsusi ning julgeolekutagatise nõudmine oli suitsukate Tarakī eksitamiseks.

Kui Amīn saabus Rahvapaleesse, leidis aset tulistamine. Amīn pääses vigastamata, tuli hiljem mõne oma poolehoidjaga paleesse tagasi ning laskis presidendi ihukaitsjatel ta vangi võtta.

14. septembril 1979 haaras Amīn võimu enda kätte. Mõni päev hiljem teatas Amīni valitsus, et Tarakī on surnud "teadmata haigusse".

Amīni mõrvamine

Detsembris 1979 üritas Nõukogude päritolu kokk tappa Amīni, pannes mürki tema lemmikjooki Coca-Colasse. Tapmiskatse nurjus, kuna enne Amīni maitses jooki tema nõbu, kes langes seepeale koomasse.

Sama aasta 27. detsembril kell 19:30 tulistasid Afgaani sõdurite vormis Spetsnazi võitlejad Tadžbegi (Tajbegi) paleed kaitsnud valitsuse sõdurite pihta.