Guillaume de Machaut

Guillaume de Machaut (ka Guillaume de Machault; u 1300–1377) oli prantsuse helilooja ja luuletaja, ars nova stiili väljapaistvaim esindaja.

Machaut' looming jaguneb vaimulikuks ja ilmalikuks muusikaks. Tema teosed esindavad prantsuse ars nova't ehk uut stiili, mis on tihti väga keeruka rütmiga.

Elu muuda

Guillaume de Machaut' elu on kõige rohkem seotud Reimsi linnaga. Ta sündis ja sai hariduse Reimsis või selle ümbruskonnas. Machaut elas ja töötas Reimsi linnas alates 1340. aastast kuni surmani. Kuigi nimi de Machaut viitab päritolule Machault'st, mis asub Reimsist 40 km loodes, usub enamik uurijaid, et ta sündis Reimsi linnas.

Machaut tegi suurejoonelist poliitilist karjääri. 1323. aastal asus ta Böömimaa kuninga, Määrimaa markkrahvi, Luksemburgi krahvi ja Poola trooni pärija Johann von Luxemburgi sekretäriks ning töötas sellel ametikohal kuni 1346. aastani, mil suri Johann von Luxemburg. Machaut oli kuninga reisisaatja ning saatis kuningat ka Poola, Leedu, Ungari, Austria, Saksamaa ja Itaalia sõjakäikudel. Machaut nimetati 1330. aastal Verduni, 1332. aastal Arrasi ning 1333. aastal Reimsi kanoonikuks. Machaut asus elama Reimsi umbkaudu 1340. aastal ning loobus paavst Benedictus XII pakutud kanooniku kohtadest. Pärast Johann von Luxemburgi surma teenis Machaut Navarra kuningat, hertsogit Jean de Berryt ja Normandia hertsogit Charles V-t, kellest sai 1364. aastal Prantsusmaa kuningas.

Looming muuda

Luule muuda

Machaut kirjutas umbes 400 luuletust, sh 235 ballaadi, 76 rondood, 39 virelai'd, 24 leed, 10 complainte'i ja 7 chant royal'i. Paljud tema luuletustest kuuluvad narratiivsete luuleteoste koosseisu ning üks tähtsamaid neist – autobiograafilise algega värssromaan "Le Livre du Voir-Dit" – on 14. sajandi prantsuse kirjanduse tähtteoseid.

Machaut luule mõjutas näiteks Geoffrey Chauceri, Eustache Deschampsi, Jean Froissarti, Christine de Pisani ja Renato d'Angiò töid.

Muusika muuda

Ars nova alusepanijaks oli Philippe de Vitry, kes kirjutas 1322. aastal traktaadi "Ars Nova". Koos muusikateoreetiku Johannes du Muris'iga lõid nad uue rütmisüsteemi. Stiili väljapaistvaimaks heliloojaks sai aga Guillaume de Machaut, kelle esimeses dateeritavas teoses nähakse küpset ars nova stiili. Machaut lõi 1324. aastal Guillaume de Trie Reimsi peapiiskopiks pühitsemise auks kolmehäälse moteti "Bone pastor Guillerme - Bone pastor qui pastores". Alates 1340. aastast kirjutas ta enamus oma muusikat.

Notre-Dame'i missa muuda

Machaut kuulsaim teos neljahäälne "La messe de Nostre Dame" ("Jumalaema missa") on esimene ühe helilooja loodud terviklik missatsükkel (loodud kõikidele missa osadele). Arvatakse, et Machaut kirjutas selle 1360. aastate esimeses pooles Charles V kroonimiseks, kuid näiteks Toomas Siitani väitel pole sel arvamusel alust ning Machaut võis kirjutada selle 1340. aastatel Reimsis.

Tervikteose tsüklilisuse üle on vaieldud. Kindel on see, et selle kõik osad kirjutas Machaut. Kaheldakse, kas ta kavandas selle terviklikuna. Notre-Dame'i missa erineb 15. sajandi missatsüklitest, milliseid kirjutas näiteks Josquin des Prez. Notre-Dame'i missal ei ole ühte keskset tonaalsust. Kyriel, Glorial ja Credol on üks ning Sanctusel, Agnusel ja Ite, missa est'il teine laad. Seejuures puudub kogu teost läbiv meloodiline teema ning ei kasutata paroodiatehnikat. On tõendeid selle kohta, et Machaut pani osad tervikuks kokku. Samas ei tähenda see, et need nii kavandati.

Motetid muuda

Machau'lt on säilinud 23 motetti, mis on enamasti vaimuliku sisuga. Seejuures nendest 15 on prantsuskeelsete tekstidega tundelised armastuslaulud. Motettide hulgas on ka pidulikud ladinakeelsed pühendused väljapaistvatele isikutele. Motetid on keerukaima laadiga teosed Machaut' loomingus. Need paistavad silma ratsionaalse, matemaatilise korraga ning isorütmika täiusliku valdamisega. Machaut' geniaalsus[1] seisnes selles, et ta oskas ühendada korra ja tehnika laulvate meloodiate ja tundelisusega.

Ilmalik laul muuda

Machaut pani muusikasse ka enda ballaade, leed, rondood ja virelai'sid, ühe complainte'i, ühe chant royal'i ja kirjutas ühe hoketi. Ka neis lauludes ei teinud ta kompositsioonile mingit hinnaalandust, kasutades isorütmikat ning vahel ka matemaatiliselt korrastatud kirjaviisi. Tähelepanuväärne on "Ma fin est mon commencement" ("Mu lõpp on minu algus"), kus kaks ülahäält kordavad teineteist ümberpööratud kujul nii, et ühe lõpp on teise algus. Alumises hääles ehk tenoris kordab meloodia teine pool esimest tagurpidi.

Machaut' muusika kataloog muuda

Machaut oli esimene helilooja, kes tegeles tõsiselt oma muusika antoloogia koostamisega. Ta andis elu jooksul juhised kolme oma kõigi teoste käsikirja koostamiseks ning neist viimases umbes 1370. aastal esitab kirjutaja järjekorra pealkirjaga "Vesci l'ordinance que G. de Machaut wet qu'il ait en son livre" ("See on järjekord, millist G. de Machaut soovib oma raamatule").

Kataloog on koostatud žanrite alusel ning selles on:

  • ballaadide kategoorias 42 kirjet
  • complainte "Remede de Fortune'ist"
  • chant royal "Remede de Fortune'ist"
  • hokett "David Hoquetus"
  • leede kategoorias 19 kirjet
  • "La Messe de Nostre Dame" ("Jumalaema missa")
  • motettide kategoorias 24 kirjet
  • rondoode kategoorias 22 kirjet
  • virelai'de kategoorias 33 kirjet
Jumalaema missa

Viited muuda

  1. Toomas Siitan (1998). Õhtumaade muusikalugu. Tallinn: Talmar & Põhi. Lk 84.