Ballade'i värsiskeem
Balladelle'i värsiskeem

Ballade on üks 14. ja 15. sajandi Prantsuse luules ja ilmalikus muusikas kehtinud fikseeritud vormidest[1][2].

AjaloostRedigeeri

Ballade üsna ilmseks varaseks eelkäijaks oli trubaduuride luule, kes sageli kasutasid bar-vormi (salmi aab-struktuuri) koos envoi'ga. Erinevalt ballade'st oli trubaduurilauludes enam kui kolm salmi ja kui oligi refräänirida, ei kordunud see salmist salmi. 13. sajandi lõpul hakkas aga ballade tüüpiline vorm ilmuma üha selgemini truvääride luules.

14. sajand oli ballade õitseaeg nii luule- kui muusikavormina. 15. sajandil kadus see järk-järgult nii heliloojate kui ka luuletajate huvisfäärist, kuid luuletajad kasutasid seda siiski aeg-ajalt taotlusliku arhaismina. Kuid 15. sajandist pärinevad ka mõned kaunid ballade'i näited Alain Chartier', Orleansi hertsogi Charlesi ja Jean Molinet' loomingust ning François Villoni üks tuntumaid luuletusi refräänireaga "Mais où sont les neiges d’antan?" (eesti keeles "Kuhu mullused lumed jäid?") on ballade.[3]

VormRedigeeri

 
Guillaume de Machaut' ballade'i "Honte, paour, doubtance" cantus-hääl. Näha on aa-osa suletud ja avatud lõpp ning teise a suletud lõpu (taktid 15–18) muusikaline riimumine refrääni lõpuga (taktid 27–29)
  MIDI rendering. 

Tüüpiline ballade koosneb kolmest salmist ja lühendatud lõpusalmist. Kõigil salmidel on sama riimiskeem ja salmi viimane rida sama tekstiga, mis ühtlasi moodustab refrääni. Iga salm koosneb kolmest osast, millest esimesel kahel on sama riimiskeem:[4]

aab R aab R aab R b R või rohkem lahtikirjutatuna ababbc bC ababbc bC ababbc bC bcbC

Viimane lühike salm oli tavaliselt pühendus või pöördumine valitseja või mõne muu isiku poole, kellele laul oli loodud ja seda nimetati prince või envoi.

Näiteks Guillaume de Machaut' laul "Dame, ne regardez pas" on ballade värsiskeemiga ababbcC ababbcC ababbcC ilma envoi'ta:

Dame, ne regardez pas
A vostre valour
Ne à moy, se je sui bas,
Mais loial Amour
Resgardez, qui par douçour
M’adonne d’un amoureus dart,
Par vostre dous plaisant regart.
Dont je sui si en vos las
Qu’adès par savour
Humblement sans estre las
Recoy ma dolour.
Las! et vos cuers n’a tenrour
De l’ardure qui le mien art
Par vostre dous plaisant regart.
Dame, faite à droit compas,
Je n’aim ne aour
Fors vous car tuit mi solas,
Mi ris et me plour,
Mi bien, mi mal, mi vigour,
Tout ce me vient, se Diex me gart,
Par vostre dous plaisant regart.

MuusikaRedigeeri

Ballade muusikaline vorm vastab teksti aab-vormile, kus salmi esimese kahe osa muusika kordub, tihtipeale vastavalt esimesel korral avatud ja teisel suletud lõpuga (ouvert ja clos) nii, et ouvert lõpu harmoonia juhib tagasi algusesse ja clos harmoonia edasi b-osa peale. b-osa lõpp võis sisaldada a-osa muusikalist materjali. Machaut leiutas ka variandi, kus b-osa samuti korrati ja sellele lisati refräänirida, see on ballade duplex ehk balladelle.

Ballade oli fikseeritud vormidest kõige kõrgstiilsem, tekstides leidub keerukaid sümboleid ja viiteid antiigile, ja näiteks Machaut kasutas seda kõige kõrgelennulisemate tunnete väljendamiseks muusikas. 14. sajandi lõpus kasutati ballade'i lauludena kõige pidulikumatel ja formaalsematel puhkudel, nagu tähtsate patroonide tervitamine, suursündmuste mälestamine ja tähistamine ning kõige pidulikumad armastusavaldused[5].

14. sajandi balladeRedigeeri

Ballade'i eelkäijateks arvatud trubaduuride ja truvääride laulud olid ühehäälsed. 14. sajandil kirjutab esimesed polüfoonilise muusikaga ballade'id Guillaume de Machaut. Temalt on selles luulevormis tekstiga laule enam kui üheltki teiselt heliloojalt. Tema loomingu puhul võib jälgida ballade'i muusikalise vormi järkjärgulist väljakujunemist, eriti kindlat tava lõpetada salmiosa teine a muusikalise epiloogiga, mida korratakse ka refräänirea lõpus (muusikaline riim). Enamik neist lauludest on ühele häälele ühe või kahe tekstita saatehäälega, mida võidi mängida instrumentaalselt.[6]

15. sajandi balladeRedigeeri

15. sajandil kaotab luule- ja muusikavorm oma varasema populaarsuse. Guillaume Dufay on kirjutanud mõned ballade'id, enamiku neist oma nooruses ja mingite sündmuste puhuks. Neid leiab rohkem 15. sajandi inglise heliloojate loomingus. 15. sajandi lõpu suurim laulude kirjutaja Antoine Busnois ei kirjutanud ühtegi ja Johannes Ockeghem kirjutas üheainsa Gilles Binchois' surma puhul 1460. aastal. 15. sajandil nõrgeneb teksti ja muusika varasem seotus, näiteks on salmi tekst aa osas muusikaliste kordusteta.

ViitedRedigeeri