See artikkel on Golovkini aadlisuguvõsast; sarnase nimega Golovini aadlisuguvõsa kohta vaata artiklit Golovin.

Golovkin (vene keeles Головкин, saksa keeles Golowkin) oli Venemaa aadlisuguvõsa, mis kustus meesliinis 1846. aastal.

Golovkini suguvõsa krahvivapp

Ajalugu muuda

Saltõkov-Golovkin, Golitsõn-Golovkin ja Golovkin-Hvoštšinski muuda

Krahv Juri (Georges) Aleksandrovitš Golovkin (1762−1846) suri ilma meessoost järeltulijateta. Tema ainus tütar krahvinna Natalja Jurjevna Golovkina (1782−1860) oli abielus hiilguslik vürst Aleksandr Nikolajevitš Saltõkoviga (1775−1837). 1846. aastal sai ta õiguse kanda tiitlit ja nime hiilguslik vürstinna Saltõkova-Golovkina. Pärast tema surma lubati tiitlit kanda tema pojal hiilguslik vürst Aleksei Aleksandrovitš Saltõkovil (1826−?). Kuna tal meessoost pärijad puudusid, andis keiser Aleksander II 1875. aastal loa kasutada nime ja tiitlit vürst Golitsõn-Golovkin Natalja lapselapsel vürst Jevgeni Jurjevitš Golitsõnil (1845−1887) ja tema järeltulijatel. Tal ei olnud samuti meessoost järeltulijaid ja nii sai 1895. aastal sai tema õepoeg Juri Nikolajevitš Hvoštšinski (1877−?) õiguse kanda perekonnanime Golovkin-Hvoštšinski, kuid krahvitiitlit ta ei pärinud.[1]

Golovkinid rüütelkonna matriklis muuda

1711. aastal võeti krahv Gavrila Ivanovitš Golovkin (1660−1734) Liivimaa rüütelkonda. Matriklite koostamise ajal immatrikuleeriti suguvõsa 29. juunil (vkj) 1747 matriklisse. 21. märtsil (vkj) 1803 võeti Kuramaa rüütelkonna matriklisse krahv Juri (Georges) Aleksandrovitš Golovkin (1762−1846).[2] Lisaks sellele oli suguvõsa kantud Kaluuga, Moskva ja Tšernigovi kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.[3]

Suguvõsa liikmeid muuda

 
Esimene Venemaa kantsler krahv Gavrila Ivanovitš Golovkin (1660−1734). Ivan Nikititš Nikitini maal

Golovkini suguvõsa mõisavaldused muuda

 
Ropaži mõis 1801. aastal. Johann Christoph Brotze kogu
  • Eestimaa:
  • Liivimaa läti distrikt:
  • Simbirski kubermang:
    • Nikolskoje (XVIII sajandil)

Viited muuda

  1. Федорченко, Валерий Иванович. Дворянские роды, прославившие отечество. Энциклопдия дворянских родов. Москва: "ОЛМА-ПРЕСС", 2004, lk 112.
  2. Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 53.
  3. Федорченко, Валерий Иванович. Дворянские роды, прославившие отечество. Энциклопдия дворянских родов. Москва: "ОЛМА-ПРЕСС", 2004, lk 112.

Kirjandus muuda

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 53-54.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 188.
  • Schwennicke, Detlev. Europäische Stammtafeln. Neue Folge. Bd XXIII. Rund um die Ostsee 2. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann, 2006. Taf. 36, 37.
  • Федорченко, Валерий Иванович. Дворянские роды, прославившие отечество. Энциклопдия дворянских родов. Москва: "ОЛМА-ПРЕСС", 2004. Lk 111-112 [1].
  • Лобановъ-Ростовский, А. Б. Русская родословная книга. Томь первый. С.-Петербургъ: издание А. С. Суворина, 1895. Lk 161-164 [2].