Golden Globe Race 2018

Golden Globe Race 2018
Üldandmed
Start Les Sables-d'Olonne, Prantsusmaa
Finiš Les Sables-d'Olonne, Prantsusmaa
Kestus 1. juuli 2018 – aprill 2019
Võistlejate arv 18
Jahi tüüp Retro, klaaskiust, 32-36 jalga
Tulemused
Kuld Jean-Luc Van Den Heede
Hõbe Mark Slats
Pronks Uku Randmaa

Golden Globe Race 2018 ehk GGR 2018 oli ümber maailma purjetamise võistlus tähistamaks Sir Robin Knox-Johnstoni ajalooliselt esimest vahepeatusteta üksinda ümber maakera purjetamist 1968.-1969. aastal võistlusel Sunday Times Golden Globe Race. GGR 2018 algas Les Sables-d'Olonne's, Prantsusmaal 1. juulil 2018. Kõik osalejad olid kohustatud kasutama sarnast jahti ning varustust nagu oli Sir Robin Knox-Johnstonil esimesel sellisel võistlusel ehk peale turvavarustuse pole jahil lubatud muu tänapäevane tehnika.[1]

Kavas on ka 2022 Golden Globe Race.[2]

Ajalugu

muuda

Pärast Briti jahisõitja Francis Chichesteri rekordajalist üksi ümber maakera purjetamist tekkis mitmel purjetajal idee teha sama, aga ilma vahepeal peatusi tegemata. Nii kuulutati 1968. aasta märtsis välja Sunday Times Golden Globe Race ehk esimene katse sõita üksi ilma vahepeatusteta ümber maakera (Golden Globe Race 2018 on teine selle sarja võistlus). 1968. aasta võistlusel ei pidanud osalejad maksma osavõtutasu, puudusid piirangud võistlusele kvalifitseerumiseks ning ei kehtestatud kindlaid reegleid, peale selle, et purjetama peab üksi ning ilma vahepeatusteta. Osavõtjaid tuli kokku üheksa, kes kõik alustasid teekonda erineval ajal ning erineva jahiga. Esimesena lõpetajale määrati auhinnaks karikas ning oli ka lisaauhind, 5000 naelsterlingit, kiireima ajaga finišeerijale. Võistluse lõpetas, vaid üks võistleja, Sir Robin Knox-Johnston, kes purjetas 9,75-meetrise Suhaili tüüpi jahiga. Ülejäänud võistlejad, kas läksid jahiga põhja, tegid enesetappu või andsid alla. Esimene Golden Globe Race on olnud eekujuks paljudele sarnastele võistlustele nagu Vendee globe ja BOC Challenge Around Alone ning selle võistluse 50. aastapäevaks loodi Golden Globe Race 2018.[3]

Võistlejad pidid stardipaigas Prantsusmaal olema 11. juunil 2018 kell 16.00. Võistlus algas Les Sables-d’Olonne'st (Prantsusmaalt) 1. juulil 2018 ning startimiseks oli antud viis päeva. Võistlus rada kulgeb idast läände ning finišiks on sama koht, kust alustati ehk Les Sables-d’Olonne.[4]

Punktid, kust võistlejad peavad/pidid mööda sõitma, on/olid järgmised:

  • Rannikulähedane Kanaari saar, mis jäeti paremasse poordi.
  • Hea Lootuse neem, mis jäeti vasakusse poordi.
  • Prints Edwardi saar, mis jäeti paremasse poordi.
  • Corzet' saared, mis jäeti paremasse poordi.
  • Kergueleni saared , mis jäeti paremasse poordi.
  • Tuli mööduda 45. lõuna laiusest, jättes see paremasse poordi (selle ületamisele järgneb ajaline trahv).
  • Leeuwin' neem jäeti vasakusse poordi.
  • Jäädi lihtsalt triivima või ankrusse Tormi lahte Tasmaanias intervjuude andmiseks.
  • Snares' saared jäeti paremasse poordi.
  • Bounty saared jäeti paremasse poordi.
  • Koordinaatidel 46°S 174°W jäeti kujutletav märk paremasse poordi.
  • Enne 115. läänepikkusest ida poole jõudes ei tohtinud ületada 46. lõunalaiust.
  • Hoorni neem jäeti vasakusse poordi.[4]

Reeglid

muuda

Võistlusel osalemiseks peab võistleja olema vähemalt 18 aastat vana ja ookeanil purjetanud vähemalt 8000 meremiili ning üksinda purjetanud vähemalt 2000 meremiili. Maksimaalne osalejate arv on 25 ning osalustasu 14 000 Austraalia dollarit, mis pidi olema tasutud 31. jaanuariks 2018.[5]

Põhilisteks reegliteks on, et võistleja ei tohi teha ühtegi vahepeatust ning ei tohi kasutada kaardiplotterit, mõnda muud navigatsiooniseadet või muid elektroonilisi seadmeid (seal hulgas GPS-i, mobiiltelefoni, elektroonilist kella, arvutit, digitaalset kaamerat jne). Võistlejad, kes neid reegleid rikuvad saavad küll edasi võistelda, kuid nad tõstetakse Chichester-klassi, kus pole võimalik võita ametlikku Golden Globe Race'i karikat ning saada tagasi osavõtutasu. Osaleja, kes teeb rohkem, kui kaks vahepeatust on automaatselt diskvalifitseeritud.[5]

Küll aga on iga jahi pardal, võistlusekorraldajate poolt kokku pandud pakk, mis sisaldab eraldi satelliitseiresüsteem (tracker), mida võistleja ise kasutada ei saa, kuid mis on mõeldud võistlejate positsiooni määramiseks, et inimesed saaksid võistlust internetist jälgida. Veel on pakis kaks satelliittelefoni iga nädalasteks turvalisuse kontrollideks võistluse peakorteri ja osaleja vahel ning suletud karp kaardiplotteriga ainult hädajuhtudeks. Suletud karbi avamisel pannakse võistleja automaatselt Chichester-klassi.[5]

Nõuded võistelda tohtivatele jahitüüpidele on järgmised:

  • Jaht peab olema kiududega tugevdatud polümeerist.
  • Disainitud enne 1988. aastat.
  • Kerepikkuseks 32–36 jalga pikk (ligikaudu 9,8–11 meetrit).
  • Jahil peab olema täispikkuses kiil (laevandus), mille tagumisse serva on kinnitatud roolileht.
  • Minimaalne nihe konstruktsioonis võib olla 6200 kg.[5]

Igal võistlejal peab olema 5 miljoni naelane vastutuskindlustus.[5]

Kõigil osalejatel on lubatud igal ajal suhelda raadio teel, kellega soovivad, kuid nad ei tohi saada infot ilma kohta. Vabalt tohib suhelda ka kõigi võistlejate ning ümberkaudsete laevadega (näiteks raadio teel), neilt tohib ka saada igasugust verbaalset informatsiooni (ka ilma kohta).[5]

Võistlejad

muuda

Golden Globe Race'il osales 18 võistlejat 13 riigist. Võistlejate keskmine vanus on 47, vanim on 72 aastat vana ning noorim 28.[6]

Võistleja nimi Riik Jahi tüüp Jahi nimi
Abhilash Tomy India Suhaili replica Thuriya
Antoine Cousot Prantsusmaa Biscay 36 Métier Intérim
Are Wiig Norra OE 32 Olleanna
Ertan Beskardes Suurbritannia Rustler 36 Lazy Otter
Francesco Cappelletti Itaalia Endurance 35 007
Gregor McGuckin Iirimaa Biscay 36 Hanley Energy Endurance
Igor Zaretskiy Venemaa Endurance 35 Esmeralda
Istvan Kopar USA Tradewind 35 Puffin
Jean-Luc Van Den Heede Prantsusmaa Rustler 36 Matmut
Kevin Farebrother Austraalia Tradewind 35 Sagarmatha
Loïc Lepage Prantsusmaa Nicholson 32 Laaland
Mark John Sinclair Austraalia Lello 34 Coconut
Mark Slats Holland Rustler 36 Ohpen Maverick
Nabil Amra Palestiina Biscay 36 Liberty II
Philippe Péché Prantsusmaa Rustler 36 PRB
Susie Goodall Suurbritannia Rustler 36 DHL Starlight
Tapio Lehtinen Soome Gaia 36 Asteria
Uku Randmaa Eesti Rustler 36 One and All

Allikas: https://goldengloberace.com/skippers-provisional/

Võistlus

muuda

1. juulil 2018 startis Les Sables-d’Olonne'st, Prantsusmaalt 18 purjetajat.[1] Starti ei jõudnud ainult üks võistleja, Francesco Cappelletti, kes ei saanud oma jahti õigeks ajaks sõiduvalmis.[7]

Esimesena katkestas oma sõidu Ertan Beskardes 6. juulil.[7] Teisena otsustas võistluse lõpetada Kevin Farebrother, kelle illusiooni üksi purjetamisest purustas unepuudus. Antoine Cousot'l, Istvan Koparil ja Nabil Amra'il tekkisid kõigil probleemid tuulerooliga, mistõttu Antoine Cousot ja Nabil Amra katkestasid.[8]

Philippe Péché'l, kes võistlust pikalt juhtis, murdus ära roolileht ning ta ei suutnud seda parandada, lisaks kasutas ta veel mitmel korral satelliittelefoni, mis tõttu ta diskvalifitseeriti.[9]

Are Wiig läks 27. augustil oma jahiga ümber, murdis selle käigus masti ning oli sunnitud võistluse katkestama.[10]

21. septembril läks ümber Abhilash Tomy jaht, selle käigus vigastas mees selga, murdis masti ning katkestas võistluse paar päeva hiljem. Samal ajal murdis oma masti ning katkestas võistlemise ka Gregor McGuckin.[11] 20. oktoobril lõhkus oma masti veel üks võistleja Loïc Lepage, kes pärast seda enam võistlemist ei jätkanud.[12]

Susie Goodalli jaht sattus suurde tormi ning 5. detsembril olles 2000 meremiili kaugusel Hoorni neemest, käis jaht ümber ning murdus jahimast. Lähim laev, kaubalaev MV Tian Fu, jõudis Goodalli päästma kaks päeva pärast õnnetust 7. detsembril. Päästeoperatsioon õnnestus, kuid Susie Goodall pidi hülgama oma jahi, mistõttu ei saanud ta enam võistelda.[13][14]

Võistlemise otsustas katkestada ka Mark Sinclair, kelle jahi põhjal vohasid vääneljalalised, aeglustades oluliselt tema sõidukiirust.[15]

Hetkel (03.03.19) on võistlusesse alles jäänud 6 võistlejat, kellest üks sõidab Chichester-klassis. Esimesena jõudis finišisse Jean-Luc Van Den Heede, kes läbis raja 211 päevaga. Peale selle, et mees võitis 2018 Golden Globe Race'i, sai temast 73-aastaselt ka vanim, kes sellisest võistlusest on osa võtnud.[16]

Teisena finišeerus Mark Slats, kes jõudis Les Sables-d’Olonne'i 31. jaanuaril 2019.[17] Kolmandana jõudis 10. märtsil 2019 finišisse Uku Randmaa.[18]

Autasustamise kuupäevaks on määratud 22. aprill 2019, kus esimesena lõpetaja Jean-Luc Van Den Heede saab Golden Globe Race' ametliku karika ning kõigi lõpetanud võistlejate vahel jagatakse välja ka 75 000 naelane auhind. Osalejad, kes läbisid raja reegleid rikkumata, saavad ka Golden Globe'i mälestustahvli ning Chichester-klassis osalejad saavad Chichsteri mälestustahvli. Need, kes läbisid raja 22. aprilli kella 1500ks , saavad lisaks Suhaili karika ning nende osavõtutasu tagastatakse.[5]

Uku Randmaa

muuda

Ainsa eestlasena võttis võistlusest osa Uku Randmaa. Ta lõpetas Golden Globe Race 2018 kolmandana, mis oli tema jaoks teine ümber maailma purjetamise kogemus. Esimene kord tegi ta seda oma lõbuks vahemikus 2010–2012, kui temast sai esimene üksi ümber maailma purjetanud eestlane.

Jahi, millega Randmaa võistles, soetas ta endale 2017. aasta detsembris ning selleks oli Rustler 36 tüüpi jaht, mille nimeks sai One and All[19]. Enne starti kommenteeris ta ise võistlust järgmiselt: "See on unistuste sündmus – ümbermaailmavõistlus tõelistele gladiaatoritele. Minu jaoks on parim osa võistlusel osalemine, kõige hullem aga – katkestamine. Kui ma ka ei võida, täidab juba finišisse jõudmine mu unistuse."[20]

Jõudnud India ookeanile, platseerus Randmaa esimest korda kolmandale kohale ning säilitas oma positsiooni finišini.[21] Vahepeal ehk 4. aprilli andis Randmaa teada, et tal hakkavad valearvestuse tõttu lõppema toiduvarud – järel oli vaid 29 pakki külmutatud/kuivatatud toitu ning umbes sama palju pakisuppe, aga purjetada oli tal jäänud ligikaudu 30 päeva. Lisatoiduks üritas ta püüda kala, mis osutus keeruliseks, ning lisaks pidi ta oma päevase kilokalorite tarbimise vähendama 500-ni, mis oli vaid viiendik sellest, kui palju ta oleks tegelikult pidanud tarbima. Toidupuuduse tõttu kaotas ta võistluse lõpuks ligi 20 kilogrammi (võrdluseks esimesena koha saavutanu kaotas 11 kg ning teise koha omanik 18 kg).[22] 20. veebruaril määrati talle 72-tunnine karistus, mis lisati tema finišeerimisajale. Põhjuseks oli raadio teel meteoroloogilise info küsimine ja ka selle saamine, mis on võistluse reeglite järgi keelatud.

Uku Randmaa jõudis finišisse ehk Les Sables-d’Olonne'i 10. märtsil 2019 kell 9 (UTC), seega läbis ta võistluse 252 päeva ja 23 tunniga.

Viited

muuda