Glatsiaalrelikt
Glatsiaalrelikt (ladinakeelsetest sõnadest glacies 'jää' ja relictum 'jääk', 'jäänuk') ehk jääajajäänuk on pleistotseeni külmadel perioodidel mingisse piirkonda levinud ja seal hiljem püsima jäänud taime- või loomaliik.
Jääjajäänukid on külma- ning sageli ka valguselembesed (esimestena said varase Dryase kliimaallstaadiumis kasvama hakata valguslembesed taimed, kes lepivad lühikese suvega ning saavad hakkama alles kujuneva muldkattega toitevaestel liivadel, kruusadel, savisetetel või lubjakiviplatoo lõhedes[1]). Kui jääaegadel toimus nende levik lõuna suunas (või kõrgmägedelt allapoole), võis järgneva soojenemise ajal levila taandumise käigus tekkida eri populatsioonide biogeograafiline eraldatus kuni üksikute populatsioonide geneetilise lahknemiseni.
Näiteid muuda
Hästi uuritud jääajajäänuk on harilik drüüas (Dryas octopetala), mis oli Euroopas levinud viimase jääaja lõpus. Lumikivirik (Micranthes nivalis) ja Pedicularis sudetica on arktilised liigid (üks Teravmägedel, teine Põhja-Kanadas), kuid neid leidub reliktidena ka Krkonoše mäestikus Tšehhis ja Poolas. Rabamurakas (Rubus chamaemorus) on boreaalse regiooni liik, kuid seda on leitud kahest leiukohast Põhja-Saksamaal. Püreneedes on glatsiaalrelikt vesilikuliik Calotriton asper.
Läänemeres on glatsiaalreliktid jääaja järgselt Joldiamerre rännanud mereliste ja riimveeliste liikide järglased[2], nagu tavaline harjaslabalane (Monoporeia affinis) ja merikilk (Saduria entomon).