Vikipeedia

Gerrit Thomas Rietveld

Gerrit Thomas Rietveld (nime hääldus: [ˈɣɛrɪt ˈtoːmɑs ˈritvɛlt]; 24. juuni 1888 Utrecht – 25. juuni 1964 Utrecht) on Hollandi arhitekt ja mööblidisainer.[1]

Gerrit Thomas Rietveld

Elulugu muuda

Elu esimesed aastad muuda

Gerrit Thomas Rietveldi isa oli mööblidisainer[2]. 11-aastaselt lahkus Rietveld koolist ning asus isa juurde õpipoisiks[3]. Isa koolitas poja 1899.–1906. aastal mööblitisleriks[1]. Sel perioodil õppis Gerrit ka õhtukoolis[4] ja osales arhitekt Piet Klaarhameri kursustel[5]. Arhitektuuri õppides tutvus G. T. Rietveld Theo van Doesburgi ja De Stijli rühmituse ideedega[2]. Pärast isa juures oskuste omandamist hakkas teda huvitama ehtedisain ning 1906.–1911. aastal töötas ta kohaliku kullassepa juures[3].

1917. aastal avas Rietveld Utrechtis oma kunsttisleri-töökoja[6]. Enesearendamise eesmärgil oli Rietveld end eelnevalt harinud joonistamise, maalimise ja mudelite valmistamise osas[3]. Hiljem hakkas ta tegelema kappide valmistamise ning müümisega[4]. Rietveldil oli oma aja kohta isikupärane stiil[7]. Tema kapid olid lihtsad, ilma üleliigsete detailideta ning tootmisel kasutas materjali kokkuhoidlikult[7].

De Stijl muuda

Esimese maailmasõja järel tuli hakata tegelema purustatud linnade taastamisega. 1920. aastail tekkinud funktsionalism sai laiemale üldsusele tuntuks Hollandi rühmituse De Stijl ja Saksamaa kunstikooli Bauhaus tegevuse kaudu[8]. De Stijl (1917–1931) oli 1917. aastal ilmuma hakanud ajakiri Hollandis, mille ümber koondus kunstnike ja arhitektide rühmitus[9]. See oli 1920. aastate kõige mõjukam avangardkunsti ajakiri[10]. Funktsionalismile omaselt oli De Stijlile rühmituse alusteks süntees vormide, värvide ja materjalidega, võttes kujunduse lähtepunktiks kavandatava objekti otstarbe[11]. Neoplastitsistlik töömeetod nägi ette vertikaalsete joonte ning kokkulepitud värvipaleti kasutamist, milleks olid Piet Mondriani meelisvärvid[11]. De Stijli ideoloogide eesmärgiks oli täiesti objektiivse kunsti loomine, kus puuduks inimlikkus ning subjektiivne lähenemine[12]. Selle kaugemaks eesmärgiks oli allutada kogu keskkond neoplastitsistlikule vormikeelele[12].

1919. aastal liitus G. T. Rietveld De Stijli kunstiliikumisega[4]. Rietveldist sai üks kolmest De Stijle liikumise säravaimast ja mõjukaimast liikmest Piet Mondriani ja Theo van Doesburgi kõrval[5]. Tema ja Truus Schröder-Schräderi koostöös kujundatud Schröderi villa oli antud rühmituse tähtsaim töö[12]. Selles majas liituvad omavahel funktsionaalsus ja neoplastitsismi vormikeel[12].

Punane sinine tugitool muuda

 
Punane sinine tugitool

Modernistliku disaini üheks tuntumaks näiteks peetav „Punane sinine tool“ valmis Rietveldil 1917. aastal[11]. Disainides lähtus ta sellest, et tooli oleks võimalik valmistada ka masstoodanguna[4]. Rietveld oli arvamusel, et toonane käsitöömööbel oli põhjendamatult raske, töömahukas ja tarbetult kallis ning tänu tema püüdlustele toimus mööbli tootmises murrang[13]. Piet Mondriani maalidele iseloomulik värvivalik ja abstraktne kompositsioon näitavad, et Rietveld oli mõjutatud De Stijli põhimõtetest[11]. Kolmemõõtmeline tool koosneb 15 pöökpuuliistust ja 2 ristkülikukujulisest paneelist[14]. Tooli tutvustati ajakirjas De Stijl ja seda eksponeeriti ka Bauhausi näitusel, kus see tekitas elevust[15]. Praegu võib „Punast sinist tooli“ uudistama minna Rietveldi kodulinna, Utrechti Centraali muuseumi, kus on välja pandud mitu tema kuulsat teost[13].

Isiklik elu muuda

1922. aastal abiellus Rietveld Vrouwgien Haddersiga. Abielust sündis neli last, kellest noorim, poeg Wim Rietveld on samuti tuntud ja omal alal hinnatud tööstusdisainer.[13]

Rietveldi Schröderi maja muuda

 
Rietveldi Schröderi maja Utrechtis

1918. aastal asutas ta oma mööblivabriku ja 1919. aastal alustas ametlikult oma arhitektikarjääri[1]. Pärast abikaasa surma pöördus Truus Schröder-Schräder 1923. aastal Gerrit Thomas Rietveldi poole ning palus talle ja tema kolmele lapsele Utrechtis maja kujundada[14]. G. T. Rietveld oli seni peamiselt väiksemate projektidega tegelenud[14]. Schröderi maja projekt oli Rietveldi jaoks unistuse täitumine[14]. Maja valmis Rietveldi ja Truus Schröder-Schräderi koostöös[11]. Truus Schröderil oli oma kindel visioon, milline see maja peab välja nägema: lihtne ja ruumikas. Tänu varasemale koostööle teadis ta, et Rietveldile ei meeldi traditsioonilisus, seetõttu sujus koostöö hästi[14].

 
Rietveldi Schröderi maja nurgaaken

Valminud elamu on avar, lihtne ja funktsionaalne, peites endas mitmeid nutikaid lahendusi[13]. Näiteks on kasutatud libisevaid seinu, et vastavalt vajadusele kas ruumi avaramaks või väiksemateks eraldatud ruumideks muuta[14]. Teisena tasub välja tuua ülemise korruse nurgaakna. Akende avades tekib tunne nagu oleksid õues, sest nurk, mis akende abil moodustus on kadunud[14].

Rietveld kavandas hoonesse ka ökonoomse sisseehitatud mööbli[11]. Radikaalse lähenemisega disainile ja ruumikasutusele on Rietveld Schröderhuis moodsal ajastul arhitektuuri arengus olulisel kohal[16].

Schröderi maja valmis 1924[2]. Poldri maastikuvaade, mida aknast välja vaadates sai imetleda, mängis kujunduses keskset rolli[14]. Schröderile oli vaade oluline[14]. Kui naaberala maad 1930. aastate alguses arendamiseks müüki pandi, ostis ta need alad kohe, et säilitada kaunis loodusvaade[14]. See aga ei jäänud kahjuks nii. Maja ehitamise perioodil asus hoone äärelinnas, kuid juba kümme aastat möödudes laienes Utrechti linn maja taga asuvale lagendikule[16]. 1960. aastatel ehitati maja lähedale neljarealine kiirtee ja viadukt. Rietveldi sõnul oli pärast seda maja sisemine ja välimine siduv terviklikkus hävitatud[14].

Schröder andis Rietveldile maja alumisel korrusel oleva ruumi, kus Rietveld töötas uute teoste kallal[13]. Truus Schröder-Schräder elas majas 1925. aastast kuni surmani 1985. aastal[14]. Esialgu elas ta koos oma kolme lapsega. Rietveld kolis sinna 1957. aastal, pärast oma naise surma[14]. Rietveld elas selles majas kuni surmani (1964. aastal, päev pärast 76. sünnipäeva)[13]. Schröderil ja Rietveldil oli suhe üle 40 aasta, kusjuures enamiku sellest ajast hoidsid nad suhet saladuses[17].

2000. aastal kanti Schröderi maja UNESCO maailmapärandi nimistusse[13]. Praegu on maja Rietveldi Schröderi maja sihtasutuse ja Centraali muuseumi hallata[14].

Nieuwe Zakelijkheid ja viimased aastad muuda

 
Siksak-tool

1928. aastal sai Gerrit Rietveldist Rahvusvahelise Moodsa Arhitektuuri Kongressi (Congrès International d'Architecture Moderne ehk CIAM) liige[15]. Ta kuulus ka CIAM-i asutajaliikmete hulka, mis eitas igasugust eklektitsismi[7]. CIAM-i eestvedamisel jõuti esimese rahvusvahelise linnaehitust reguleeriva dokumendini, mis on tuntud Ateena harta nime all[8]. Just viimasele tuginedes arenevad linnaehitus ja ehituspoliitika pärast teist maailmasõda[8]. Sellel ajal eemaldus ta De Stijlist ning 1928. aastal tegeles juba funktsionaalsema arhitektuuristiiliga, milleks on Nieuwe Zakelijkheid ehk Nieuwe Bouwen[1].

Aastatel 1932–1934 konstrueeris Rietveld „Siksak-tooli“, mis koosneb neljast lihtsast, kaldus nurkade all kokku pandud lauast[15].

1920. aastatel saavutatud edu 1930. aastatel taandus[1]. Alates 1920. aastate lõpust tegeles ta sotsiaalmajade, odavate tootmismeetodite, uute materjalide eelvalmistamise ja standardimisega. Näiteks katsetas ta 1927. aastal kokkupandavaid betoonplaate, mis ei olnud sellel ajal veel levinud. Enam ei olnud tal nii palju arhitektuurilisi tellimusi, kuid mööbliga jätkas ta endiselt. Tema tellimused tulid kõik siiski eraisikutelt ja alles 1950. aastatel suutis ta oma progressiivseid ideid sotsiaalkorterite osas Utrechti ja Reeuwijki projektides ellu viia.[4]. Rietveldi sotsiaalkorterite projekt on jäänud tema varasemate tööde varju (nt on valminud 1949. aastal Verrier Instituut)[3]. Alates 1936. aastast kuni II maailmasõjani pühendus Rietveld mööblidisainile. Pärast sõda hakkas ta uuesti saama arhitektuuri tellimusi[1].

 
Van Goghi muuseum Amsterdamis

G. T. Rietveldi viimaseks projektiks jäi Amsterdamis asuv Van Goghi muuseum. See on ka tema karjääri suurimaid ja tähelepanuväärseimaid töid. Selle valmimist ta kahjuks ei näinud, kuna ta suri aasta pärast projekti algust ning muuseum valmis alles 1973. aastal.[13]

1968. aastal muudeti Amsterdami kunstiakadeemia nimi Rietveldi auks Gerrit Rietveldi Akadeemiaks[13]. Amsterdami rakenduskõrgkool kuuluvad üliõpilased üle kogu maailma[18]. Akadeemia eesmärk on toetada andekaid noori, et nad saaksid iseseisvalt tegutseda kujutava kunsti või disaini valdkonnas[19].

Gerrit Rietveldi suurprojekte muuda

  • 1917 Punane sinine tool
  • 1924 Schröderi maja, Utrecht
  • 1935 Hillebrandti maja, Haag
  • 1932 Muusikakool, Zeist
  • 1934 Siksak-tool
  • 1931–1934 masstoodetud majad,Utrecht
  • 1951 Stoopi maja, Velp
  • 1954–1957 Hoograveni elurajoon, Utrecht
  • 1956 Jaarbeurs, Utrecht
  • 1956 De Ploegi tekstiilivabrik, Bergeijk
  • 1954–1956 Elamuarendus
  • 1962 Kunstiakadeemia, Arnhem
  • 1973 Van Goghi muuseum, Amsterdam

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Gerrit Rietveld Architect | Biography, Buildings, Projects and Facts". Famous Architects. Vaadatud 27.11.2020.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Stevenson, Neil (2000). Arhitektuur. Tallinn: Koolibri. Lk 82–83.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Rawsthorn, Alice (17. oktoober 2010). "Design's Odd Man Out Gets Moment in the Sun". The New York Times. Vaadatud 29.11.2020.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Gerrit Rietveld". prabook.com. Vaadatud 28.11.2020.
  5. ↑ 5,0 5,1 Frampton, Kenneth (2011). Moodne arhitektuur: kriitiline ajalugu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 151–157.
  6. ↑ "Rietveld Schröder House". www.holland.com. 16. märts 2011. Vaadatud 28.11.2020.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Bome, Helen., Viirand, Tiiu. (2000). Kunstileksikon : arhitektuur, skulptuur, maalikunst, graafika, fotograafia, tarbekunst, sisekujundus. Tallinn: Kunst. Lk 446. ISBN 5-89920-227-0. OCLC 886246298.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Sisask, Helli (2003). Lühikursus arhitektuuriajaloost: õppematerjal. Tallinn: Tallinna Tehnikakõrgkool. Lk 64–65.
  9. ↑ Laidre, Sirje., Ootsing, Sirje., Rajasaar, Inge, toim (2001). Kunstileksikon. Tallinn: Eesti Klassikakirjastus. Lk 410.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  10. ↑ Cumming, Robert (2007). Kunst. Tallinn: Kirjastus Varrak. Lk 388.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 Abiline, Sigrid., Vihterpalu, Lumi Kristin (2020). Kunst ja visuaalkultuur 20. ja 21. sajandil : kunstiajalugu gümnaasiumile. II kursus. Tallinn: Maurus Kirjastus OÜ. Lk 86; 59–60.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Juske, Ants., Kangilaski, Jaak., Varblane, Reet., Allikvee, Tiiu (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk 82.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 13,6 13,7 13,8 "Gerrit Rietveld – Dutch designer and architect". www.holland.com. 1. november 2016. Vaadatud 28.11.2020.
  14. ↑ 14,00 14,01 14,02 14,03 14,04 14,05 14,06 14,07 14,08 14,09 14,10 14,11 14,12 14,13 "Rietveld Schröder House – Unesco World Heritage in Utrecht". Rietveld Schröder House. Vaadatud 26.11.2020.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 "Gerrit Thomas Rietveld Biography – Infos for Sellers and Buyers". gerrit-thomas-rietveld.com. Vaadatud 25.11.2020.
  16. ↑ 16,0 16,1 Centre, UNESCO World Heritage. "Rietveld Schröderhuis (Rietveld Schröder House)". UNESCO World Heritage Centre. Vaadatud 28.11.2020.
  17. ↑ Steen, Paul van der (27. oktoober 2018). "'I love you, Rietveld' ontdoet het verhaal van onnodige versieringen". Trouw. Vaadatud 28.11.2020.
  18. ↑ "Home". Gerrit Rietveld Academie. Vaadatud 27.11.2020.
  19. ↑ "Gerrit Rietveld Academie – Directory – Art & Education". www.artandeducation.net. Vaadatud 28.11.2020.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gerrit_Thomas_Rietveld&oldid=6477594"