Georg Aagaard

Taani poliitik

Just Georg Valdemar Aagaard (12. märts 1811 Kopenhaagen16. märts 1857) oli Taani poliitik.

Ta kuulus parteisse De Nationalliberale ning valiti esimest korda Folketingi 1852. Ta jäi parlamendiliikmeks surmani.

Tema isa, sõjaassessor Holger Halling Aagaard, kes oli abielus Marie Koës'iga, asus varsti pärast poja sündi elama oma Iselingeni mõisa Vordingborgi lähedal. Georg lõpetas 1829 Vordingborgi gümnaasiumi. Kopenhaageni Ülikoolis sõbrunes ta tõenäoliselt noorte andekate meeste ringiga, kellest hiljem said kõige tuntumaks Carl Christian Hall, Frederik Marcus Knuth ja Ditlev Gothard Monrad. Külalislahkes Iselingenis, kus peale suure lastekarja viibisid ka Peter Ole Brøndstedi kaks tütart, proua Aagaardi õetütred, kogunesid need sõbrad vaimurikkaks ajaveetmiseks. Külas oli ka noor Nikolai Frederik Severin Grundtvig.

Aagaard lõpetas 1835 kandidaadieksamiga õigusteaduskonna, reisis mõnda aega välismaal, oli 1837. aastani fuldmægtig kammeradvokaadi juures, seejärel rentis Binnitse mõisa Maribo lähedal ning sai 1841 Maribo maakonnas advokaadiks.

Siis oli ta abiellunud Charlotte Bartholin-Eichel, kelle isale omal ajal kuulus Svanholmi mõis Sjællandil.

Aagaard oli Schleswigi hertsogkonnast lähtunud Ejderi-poliitika ja vabaduspüüdluste vaimustunud eestkõneleja, ning pühendus parteile De Nationalliberale selle rajamisest saadik. Ta oli põhiseaduse välja töötanud kogu Den Grundlovgivende Rigsforsamling liige Maribo maakonna 3. ringkonna saadikuna, esimestel Folketingi valimistel detsembris 1849 kukkus 2. ringkonnas läbi, kuid hiljem valiti sinna neli korda. Pärast ühispõhiseaduse jõustumist 2. oktoobril 1855 valiti ta 2. ringkonnast (Fyn ja Lolland-Falster) Riiginõukogusse, kuid suri 46-aastasena 16. märtsil 1857, aasta pärast noorpõlvesõpra krahv Frederik Marcus Knuthi.

Aagaard sai väga isamaalise kasvatuse ja oli ise soe patrioot, vaimustus kõigest suurest ja ilusast ning oli erga huumorimeelega. Tal puudusid säravad võimed ja ta oli laisa loomuga, kuid ta oli nii südamlik, et võitis kõikide südamed.

KirjandusRedigeeri