Frenchtowni lahing

Frenchtowni lahingud, tuntud ka kui Raisini jõe lahing ja Raisini jõe veresaun, olid rida konflikte Michigani territooriumil 1812. aasta sõja ajal 18.–23. jaanuaril 1813. Lahingud peeti USA ning Briti ja Ameerika põlisameeriklaste liidu vahel Raisini jõe lähedal Frenchtownis (tänapäeva Monroe Michigani osariigis).

18. jaanuaril 1813 sundisid ameeriklased suhteliselt väikeses konfliktis taanduma britid ja nende põlisameeriklastest liitlased Frenchtownist, mille nad olid varem okupeerinud. See liikumine oli osa Ameerika Ühendriikide suuremast plaanist liikuda põhja poole ja võtta tagasi Detroiti kindlus pärast selle kaotust eelnenud suvel Detroiti piiramisel. Vaatamata sellele esialgsele edule kogunesid britid ja põlisameeriklased ning lasid käiku üllatusliku vasturünnaku neli päeva hiljem, 22. jaanuaril. Halvasti ette valmistatud ameeriklased kaotasid selles teises lahingus 397 sõdurit ja 547 langes vangi. Järgmisel päeval mõrvasid põlisameeriklased veresaunas tosinaid haavatud vange. Rohkem vange tapeti, juhul kui nad ei suutnud sammu pidada Maldeni kindlusesse suunduval sunnitud marsil. See oli ohvriterohkeim konflikt Michigani pinnal ja just selles 1812. aasta sõja lahingus hukkus kõige rohkem ameeriklasi.[1][2][3]

Algse lahinguvälja osad määrati osariigi ajalooliseks pargiks ja lisati riiklikku ajalooliste paikade registrisse . 2009. aastal andis kongress loa selle uuendamiseks riiklikuks lahinguväljapargiks (River Raisin National Battlefield Park), mis on üks neljast sellisest pargist riigis ja ainus, mis mälestab 1812. aasta sõda.[4][5]

NimetamineRedigeeri

Frenchtowni lahing leidis aset Frenchtowni asulas, mis asutati 1784. aastal, ja selle ümbruses Michigani territooriumil Raisini jõel. Maa, millel sõditi, on nüüd liidetud Monroe' linnaga. Mõned allikad kasutavad seda nime ainult 1813. aasta 22. jaanuaril toimunud võitluse kohta ja viitavad 18. jaanuaril toimunud võitlusele kui esimesele Raisini jõe lahingule või lihtsalt 22. jaanuari suurema kohtumise eelmängule.[6] Mitmust "Frenchtowni lahingud" kasutatakse ka üldise konflikti kohta 18.–22. jaanuaril. Kuigi lahing algas 18. jaanuaril, siis kõige raskem võitlus toimus 22. jaanuaril ja võis pärast seda jätkuda veel mitu päeva.[7] Jõe läheduse tõttu nimetatakse seda sageli Raisini jõe lahinguks.

Võitluse võib jagada esimeseks Raisini jõe lahinguks (18. jaanuar) ja teiseks Raisini jõe lahinguks (22. jaanuar).[7] Nimetust "Raisini jõe veresaun" kasutatakse 23. jaanuari sündmuste kohta, päev pärast alistumist, kui brittide poolsed indiaanlased mõrvasid tosinaid haavatud USA vange. Need Kentuckyst pärit vabatahtlikud sõdurid olid liiga raskelt vigastatud, et mööda maismaad Kanadasse marssida ja põlisameeriklased otsustasid nad hoopis tappa.[8]

TaustRedigeeri

 
Frenchtowni ja teiste asulate asukoht Erie järve lääneranniku lähedal sel perioodil

17. augustil 1812 loovutas Ameerika Loodearmee (Army of the Northwest) juhtiv brigaadikindral William Hull pärast Detroiti piiramist oma väed ja Detroiti kindluse Briti armeele. See varajane edu veenis paljusid põlisameeriklasi sõjas Suurbritannia poolele asuma.[9] Kindral Hull viidi hiljem sõjaväekohtu ette ja ta mõisteti "häbiväärse teguviisi" eest Detroitis surma. President James Madison asendas karistuse sõjaväest vallandamisega, tunnustades Hulli auväärset teenistust Ameerika revolutsiooni ajal.[3]

Sel ajal oli Detroiti kindlus strateegiline eelpost ja potentsiaalne baas USA-le, kui nad oleksid planeerinud sissetungi Briti Ülem-Kanadasse. Selle kaotamine brittidele andis neile baasi oma kohaloleku suurendamiseks Michigani territooriumil . Kui britid Detroiti vallutasid, andis ka Frenchtowni maakaitsevägi alla ja see desarmeeriti. Vaid 35 miili (56 km) Detroiti kindlusest lõuna pool olid Frenchtowni elanikud abitud brittide ja põlisameeriklaste vastu, kes olid nüüd peaaegu nende ukse ees. Nad õhutasid ameeriklasi taas kokku kogunema ja sissetungijaid Ülem-Kanadasse tagasi tõrjuma.[10]

Pärast Hulli vallandamist määrati brigaadikindral James Winchester loodearmeed juhtima. Selle asemel, et põhja poole suruda ja Detroit tagasi võtta oli Winchesteril vähem ambitsioonikas plaan. Tema sellest tulenev ebapopulaarsus andis juhtimise kindralmajor William Henry Harrisonile. Winchester jäeti käsuliinis teiseks. Harrisoni esimene plaan oli marssida meestega põhja ja võtta tagasi Detroit. Selle saavutamiseks jagas ta armee kahte kolonni. Harrison juhtis ühte kolonni ja teist juhtis Winchester.[1] Samal ajal koondas Detroiti ümbruses olevat Briti armeed juhtiv brigaadikindral Henry Procter kokku kõik saadaolevad Briti väed, keda toetas umbes 500 põlisameeriklast šooni pealiku Tecumseh' juhtimisel. Kuigi Tecumseh oli Frenchtowni võitluse ajal kohal, ei võtnud ta sellest osa ja lahkus enne veresauna.[1][10]

Esimene Raisini jõe lahingRedigeeri

Loodearmee teine ülem James Winchester juhtis kolonni, mis koosnes umbes 1000 kogenematust sõdurist ja vabatahtlikust, kellest enamik oli pärit Kentuckyst. Kindralmajor William Henry Harrison oli käskinud tal jääda Harrisoni kolonni tugikaugusesse Maumee' jõe lähedal (praeguses Perrysburgis Ohio osariigis), umbes 30 miili (48 km) Frenchtownist lõuna pool. Winchester aga eiras tema korraldusi ja saatis väikese abisalga põhja poole Frenchtowni piki Raisini jõge.

 
Ajalootähis näitab, kus kolonelleitnant William Lewis ja tema väed 18. jaanuaril jäätunud Raisini jõe ületasid

Kolonelleitnant William Lewis juhtis need mehed üle jäätunud Maumee' jõe ja mööda Erie' järve kallast Raisini jõe juurde.[1][3] Tema vägi koosnes 666 kentuckylasest ja umbes 100 kohalikust prantsuse keelt kõnelevast Michigani maakaitseväelasest. 18. jaanuaril 1813 sööstis Lewis üle jäätunud Raisini jõe, et rünnata Briti ja indiaani laagrit, kus oli 63 Essexi maakaitseväe sõdurit, kaasas 3-naelane kahur ja umbes 200 potavatomi hõimu liiget. Toimus vilgas lahing, enne kui ameeriklased suutsid britid ja nende liitlased taganema sundida. Kanadalased, kellel oli toeks indiaanlaste püssituli, ründasid mitu korda ameeriklaste rivisid. Võitlus kestis kaootiliselt mitu tundi,[6] kanadalased ja põliselanikud võitlesid iga jalatäie maa eest, misjärel Lewis võttis Frenchtowni tagasi.[11][12] Reynoldsi vend kommenteeris hiljem, et Essexi maakaitsevägi "oli vapramaist vapram, võideldes iga jalatäie maa eest." [13] Seda konflikti on märgitud ühena vähestest näidetest, kui Kanada maakaitsevägi seisis sõja ajal kindlalt ilma Briti sõdurite toetuseta.

Kentucky püssimehe William Athertoni memuaarid annavad tunnistust Essexi meeste ja põliselanike oskusest võsavõitluses, öeldes: "Võitlus muutus nüüd väga tihedaks ja äärmiselt tuliseks. . . Sain paremasse õlga haavata." [13] Hetk enne Athertoni haavata saamist oli ta tunnistajaks, kuidas kaks tema kaaspüssimeest liiga kaugele ette liikusid. Üks sai surma ja teine haavata. Atherton kirjeldas taktikat, mida Ebenezer Reynolds ja tema kanadalased kasutasid: "Nende meetod oli kiiresti taganeda, kuniks nad silmapiirilt kadusid (mis võsastunud metsas peagi juhtuski) ja sel ajal, kui me edasi liikusime, valmistusid nad meie peale uuesti tuld avama; nii et meil oli üldine vajadus nende pihta tulistada, kui nad taganesid." [13] Teisel Kentucky reamehel olid sarnased mälestused: "Kuni me edasi liikusime, varjusid nad paremate positsioonide saamiseks palkide, puude jms taha." [13] Pärast pikka, verist ja kurnavat kahe miili pikkust taganemist metsas, lipsasid kanadalased ja põliselanikud minema, jättes Frenchtowni kentuckylastele. Seda võitlust hakati hiljem nimetama esimeseks Raisini jõe lahinguks.

Frenchtownist taganedes ründasid potavatomid Sandy Creeki, 1780. aastal asutatud väikest asulat, mis asus umbes 2 miili (3,2 km) Raisini jõest põhja pool. Indiaanlased põletasid maani maha kõik 16 maja ja tapsid vähemalt kaks linna elanikku. Sandy Creek hüljati ning seda ei ehitatud enam kunagi üles.[14]

Teine Raisini jõe lahingRedigeeri

Pärast Frenchtowni tagasivallutamist kohtusid USA brigaadikindral James Winchester ja ülejäänud tema väed kaks päeva hiljem, 20. jaanuaril 1813, kolonel Lewisega. Winchester oli tegutsenud ilma käsuta, kuid kindral William Henry Harrison oli Lewise edu üle rahul. Harrison oli aga mures, et Briti väed võivad ühineda ja ületada Winchesteri väikese väe. Ta käskis lisameestel, sealhulgas kolmel USA 17. jalaväe jalaväerügemendi kompaniil ja ühel 19. jalaväerügemendi kompaniil[15], liikuda Frenchtowni. Ta saatis Winchesteri juurde käskjala, et käskida tal positsiooni hoida ja valmistuda edasiseks võitluseks.

 
Kindralmajor William Harrison (pildil) käskis brigaadikindral James Winchesteril pärast esimest lahingut oma positsiooni hoida. Harrison ja tema väed ei jõudnud õigeks ajaks kohale, et lahingust osa võtta.

Winchesteri sõdurid olid suures osas väljaõppeta ja kogenematud ning esimene Raisini jõe lahing oli esimene lahing, mida enamik oli näinud.[1] Sündmused näitasid, et Winchesteri planeerimine oli kehv. Ta ei olnud taganud laskemoona ja muude vajalike varude kohaletoomist Maumee' jõe juurest. Palissaad linna ümber ei olnud tugevdatud ning USA 17. ja 19. jalaväerügemendi sõdurid olid jäänud laagrisse väljaspool linnamüüre.[16] Mitu päeva pärast esimest konflikti teatasid kohalikud elanikud Winchesterile, et suur Briti vägi on teel Frenchtowni poole. Winchester ignoreeris nende hoiatust, väites, et läheb "mõni päev", enne kui britid "on valmis midagi tegema". Tema sõdurid olid laagris üle kogu Frenchtowni. Tagamata vahimeeste ja valvesalkade paigutamist,[16] läks Winchester ööseks oma peakorterisse, linnast lõuna pool asuvasse Navarre House'i.[1][12][17]

Kuuldes, et ameeriklased on Frenchtowni tagasi vallutanud, marssis Briti brigaadikindral Henry Procter, Detroiti ümbruses olevate Briti vägede ülem, välja Maldeni kindlusest ja ületas Ülem-Kanadast Detroiti jõe, tungides jõuliselt Michigani.[18] Tema armee koosnes 41. jalaväerügemendi ja Royal Newfoundland Fencibles'i rügemendi 597 sõdurist, kellega liitus umbes 800 indiaanlast. See jõud oli seotud Essexi maakaitseväe elementidega, kes olid pärast esialgset lüüasaamist 18. jaanuaril tagasi langenud.[13] Šoonide pealikTecumseh viibis selles piirkonnas, kuid Frenchtowni lahingus kohal ei olnud. Ta jättis põlisameeriklaste juhtimise Wyandoti hõimu pealikele Ümarpeale (Roundhead) ja Veeskõndijale (Walk-in-the-Water). Indiaanlaste hulka kuulusid šooni, potavatomi, ottava, odžibveid, delavaari, maiami, hotšangi, maskogi, soogi ja meskvaki hõimud.[19] Procteri suurtükivägi koosnes kuuest kelkudega tõmmatud kergest 3-naelalisest kahurist, mida mehitasid Kanada provintsi merejalaväe mehed leitnant Frédérick Rolette'i juhtimisel. Procter peatus umbes 5 miili (8 km) Raisini jõest põhja pool, et valmistuda 21. jaanuari lainguks.[1]

Proctor üllatas Ameerika vägesid 22. jaanuaril enne päikesetõusu. Kanada vabatahtlik John Richardson, kes oli marssinud koos 41. jalaväerügemendiga, kirjutas hiljem: "22. kuupäeval, enne päevavalgust, jõudsime vaenlase vaatevälja... selline oli nende kaitse ja hooletus, et... meie rivi oli tegelikult pooleldi formeerunud ning olime nende kaitsest musketilasu kaugusel, enne kui nad meie kohalolekust üldse aru said." [20]

 
Kaart, millel on kujutatud ameeriklaste ja brittide-põliselanike vägede positsioonid teise lahingu ajal.[21]

Ameerika sõdurid hoidsid oma positsiooni vaid paarkümmend minutit. Need neli jalaväekompaniid, mis koosnesid peamiselt uutest värvatutest, tabati ootamatult. Nad seisid silmitsi raske musketitulega eest poolt, olles samal ajal otse kuue 3-naelase kahuri tule all, ning külgedelt ründasid neid Essexi maakaitsevägi ja indiaanlased. Sõdurid murdusid ja jooksid. Kindral Winchester äratati suurtükitulega ja ta tormas lahinguväljale, käskides 240 meest 1. Kentucky laskurrügemendist kolonel John Alleni juhtimisel, et need läheks ja toetaks sõdureid. Alleni mehed isegi ei jõudnud nendeni. Kolmest küljest tule all olevad ameeriklased taganesid, pea ees, Ohio suunas. Nad üritasid kolm korda sellest toibuda, kuid lõpuks piirati nad kitsal teel ümber. Peaaegu 220 ameeriklast 400-st oli tapetud, paljud neist maha lastud, tomahookidega visatud ja taganemise ajal skalpeeritud; 147 meest, Winchester kaasaarvatud, võeti Kanada maakaitseväe ja indiaanlaste poolt vangi. Pealik Ümarpea võttis Winchesterilt vormiriietuse, enne kui too brittidele üle anti, see viis legendini, et ta tabati oma öösärgis. Ülejäänud ameeriklased olid laiali löödud ja neil polnud mingit võimalust, et võidelda. 17. jalaväerügemendi kompanii kolonel John Allen lasti maha ja skalpeeriti. Kümned olid alistumiseks relvad maha pannud, kuid indiaanlased tapsid tomahookidega ka nemad. Ka teiste üksuste mehed üritasid põgeneda; enamik saadi kätte ja tapeti. Mõnel õnnestus põgeneda, võttes lihtsalt jalanõud jalast ja joostes sukkades, jättes lumme jalajäljed, mis nägid välja nagu mokassiinid. Seega neid ei jälitatud. Briti sõdurid hõivasid suure küüni, mille William Orlando Butler põlema pani, et sundida ameeriklasi oma varjupaigast väljuma.[1]

Sellegipoolest pidasid 1. ja 5. Kentucky laskurrügement ja 1. vabatahtlikud Frenchtownis vastu. Olles kaotusseisus 5 hukkunu ja 40 haavatuga, oli neil õnnestunud Briti suurtükiväge rängalt kahjustada. Nende laskurid olid tapnud või haavanud kõik Briti rivi keskel kolme kahurit mehitanud relvameeskonna liikmed peale ühe ning lisaks 13 inimest 16-mehelisest haubitsameeskonnast. Samuti olid nad maha võtnud palju jalaväelasi. Nüüd aga hakkas neil laskemoon lõpuks otsa saama, olles tõrjunud kolm Briti rünnakut. Kindral Proctor nõudis, et Winchester käsiks oma ülejäänud meestel alistuda. Vastasel juhul tapetakse kõik ja Frenchtown põletatakse maha. Procter nõudis tingimusteta alistumist ja keeldus Winchesteri vastuettepanekutest, kuna Winchester oli juba tema vang.[18] Endiselt lahinguväljal viibiv USA ohvitser major George Madison veenis Procterit nõustuma nende alistumisega, tingimusel, et kõiki kaitstakse sõjavangidena .[22][23]

Kui nad nägid inglasi valget lippu lehvitamas, arvasid Kentucky püssimehed, et see tähendab üleskutset vaherahule. Selle asemel andis üks Briti ohvitser neile kindral Winchesteri kirjaliku korralduse alla anda. Nad keeldusid ja otsustasid pigem surmani võidelda kui indiaanlasi usaldada. Pärast järgmist kolmetunnist võitlust andis major Madison välja ametliku alistumise deklaratsiooni.[1][24]

Proctor üritas mitu korda veenda indiaanlasi Frenchtowni maha põletama, kuid potavatomid keeldusid seda lubamast. Nad olid andnud selle maa asunikele ega tahtnud neile rohkem kahju teha.[25]

Raisini jõe veresaunRedigeeri

 
Tecumseh juhtis põliselanike vägesid, kes lahingus võitlesid, kuigi ta ise ei olnud lahingu või veresauna ajal kohal.

Vahetult pärast ameeriklaste alistumist vaidlesid mõned kentuckylased oma ohvitseridega, et "nad pigem surevad lahinguväljal," kui alistuvad, kartes, et vangistajad tapavad nad. Sellegipoolest lõppes võitlemine kohe pärast nende alistumist. Hinnanguliselt hukkus vähemalt 300 ameeriklast ja üle 500 võeti vangi. Procter otsustas kiirustades taganeda, juhuks kui kindral Harrison saadab Winchesteri lüüasaamisest teada saades rohkem vägesid. Proctor marssis vigastamata vangid põhja poole ja üle jäätunud Detroiti jõe Maldeni kindlusesse; kõndimisvõimetud haavatud vangid jäeti Frenchtowni maha. Procter oleks võinud veel ühe päeva oodata, kuni saabuvad kelgud haavatud vangide transportimiseks, kuid ta muretses, et lõunast on teel veel Ameerika sõdureid.[12]

23. jaanuari hommikul hakkasid põlisameeriklased Frenchtownis vigastatud ameeriklasi röövima. Iga vang, kes vähegi kõndida suutis, marssis Maldeni kindluse poole; raskemini vigastatud jäeti maha ja põlisameeriklased tapsid nad. Põlisameeriklased süütasid põlema ka haavatuid majutanud hooned. Põlevatest hoonetest põgenenud vangid tapeti; ülejäänud hukkusid leekides.[26] Kui potovatomid marssisid vangidega põhja Detroiti poole, tapsid nad kõik, kes ei suutnud sammu pidada. Ühe ellujäänu jutu järgi oli "tee miilide pikkune ja moonutatud surnukehi täis." Hinnanguliselt tapsid indiaanlased 30 kuni 100 haavatut.[1][3][8]

Haavatud ameeriklaste tapmine 23. jaanuaril sai tuntuks kui Raisini jõe veresaun. See kohutas ameeriklasi nii palju, et jättis lahingu hoopis varju ja uudised veresaunast levisid üle kogu riigi.[27] Veresaun oli laastav Kentucky osariigile, kes oli kõige rohkem seda kampaaniat sõduritega varustanud. Kentucky kaotas lahingus või sellele järgnenud veresaunas palju oma juhtivaid kodanikke. Koondushüüe "Mäleta Raisini jõge" või "Mäleta Raisinit!" ajendas palju rohkem kentuckylasi sõtta astuma.[12]

TagajärjedRedigeeri

Kuigi pole teada, kui palju sõdureid hukkus esimeses Raisini jõe lahingus 18. jaanuaril 1813, on Eatoni kogumikus [2] loetletud 397 hukkunud ja 27 haavatud ameeriklast 22. jaanuari konflikti ajal. Samuti ei ole teada nende arv, kes hukkusid lahingule järgnenud Raisini jõe veresaunas, kuid hinnanguliselt on hukkunuid kuni 100. Kaks nädalat pärast lahingut teatas brigaadikindral James Winchester, et 547 tema meest võeti vangi ja vaid 33 pääses lahinguväljalt. Winchester oli vangis rohkem kui aasta, enne kui ta vabastati ja sõjaväeteenistusse ümber määrati.[8]

 
Brigaadikindral James Winchester kandis suures osas vastutust Frenchtowni laastava kaotuse eest.

James Winchester kandis suures osas vastutust laastava kaotuse eest Frenchtownis. Tema halvasti ettevalmistatud kaitseplaan pärast edukat esimest Raisini jõe lahingut viis tema armee lüüasaamiseni ja tema kolonni ohvrite suure arvuni. Kui Winchester oleks taganenud Maumee jõe äär, et uuesti kindral Harrisoni kolonniga ühineda, oleksid need kaks võinud oma vägede arvu suurendada ja marssida tagasi Frenchtowni koos vajalike sõdurite ja valmisolekuga brittide ja põlisameeriklaste vastu võitlemiseks.[3] Selle asemel jäi Winchester oma väikese väega Frenchtowni, vaatamata teadmisele, et britid ja põlisameeriklased plaanivad vasturünnakut. Ta ei teadnud, et Harrisoni väed on teel ja saabuvad peagi.[24] Winchester vangistati teise Raisini jõe lahingu alguses ja ta alistus oma armee Briti brigaadikindral Henry Procteri tungival nõudmisel. Kuigi Winchesteri armee kandis üllatusrünnaku alguses suuri kaotusi, siis kentuckylased kogunesid taas ja tõrjusid kolm brittide lainet oma laagri kaitsmiseks. Kui Winchesterilt tuli allaandmiskäsk, oli neil alles väga vähe laskemoona.[24] Kui ameeriklased oleksid lahingut piisavalt pikendanud, et Harrisoni kolonn oleks jõudnud Frenchtowni, oleks lahingu tulemus võinud muutuda.[7]

Britid teatasid, et nende pool hukkus 24 sõdurit ja 161 sai haavata; põlisameeriklaste kaotusi pole teadaolevalt dokumenteeritud. Vahetult pärast lahingut taganes Procter kiirustades veidi põhja poole Brownstowni, kartes, et kindral Harrison saadab Frenchtowni rohkem ameeriklasi. Harrison oli sunnitud tühistama oma plaanid talvekampaaniaks, Detroiti tagasivallutamiseks. Linn kuulus brittide valdusse, kuni USA võit Erie järve lahingus 10. septembril 1813 võimaldas Detroiti tagasi vallutada. Britid hoidsid Frenchtowni oma kindlusena, kuni Kentuckyst pärit kolonel Richard Mentor Johnson juhtis 27. septembril 1813 oma ratsaväe linna, et see vabastada. Taganevad britid suruti tagasi Ülem-Kanadasse, kus nad 5. oktoobril Thamesi lahingus lüüa said.[7]

Regulaararmee (Regular Army () kolm tegevpataljoni (1.-3. jalavägi, 2.-3. jalavägi ja 4.-3. jalavägi) panevad aluse 17. ja 19. jalaväerügemendile olles osalenud Frenchtowni lahingutegevuses.

Pärand ja autasudRedigeeri

 
Mõnede Frenchtownis surnud Ameerika ohvitseride nimed Kentucky sõjamemoriaalil

Üheksa Kentucky osariigi maakonda nimetati hiljem Frenchtowni lahingus võidelnud ohvitseride järgi.[28][29] Järgmisest nimekirjast jäi ainsana ellu Bland Ballard.

Mitmed tänavad Monroe linnas Michigani osariigus lahingupaiga lähedal on nimetatud Frenchtowni lahingus võidelnute mälestuseks, sealhulgas Kentucky avenüü ja Winchesteri tänav. Lisaks püstitas Michigani osariik 1904. aastal Monroe' kesklinna monumendi. Monument asub South Monroe' tänava (M-125) lääneküljel, 7. tänava nurgal. Samuti maeti sellele alale mõnede lahingu või veresauna tuvastamata ohvrite säilmed.[1]

Põhipiirkond, kus lahing toimus, nimetati 18. veebruaril 1956 Michigani ajalooliseks paigaks (Michigan Historic Site). Seda asukohta piiravad North Dixie' maantee, Raisini jõgi, Detroit Avenue ja Mason Run Creek.[30][31]

Seda ala tunnustati riiklikult, kui see lisati 10. detsembril 1982 riiklikku ajalooliste paikade registrisse. River Raisin National Battlefield Park sai tegevusloa 30. märtsil 2009 ühtse maa avaliku haldamise seaduse vastuvõtmisega ja seda rahastati hiljem samal aastal. See on üks neljast Ameerika Ühendriikide riiklikust lahinguväljapargist ja ainus, mis mälestab 1812. aasta sõda.[5] [32]

ViitedRedigeeri

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Floral City Images (2010). "Battle of Frenchtown, also known as the Battle of the River Raisin". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. juuli 2008. Vaadatud 18. juulil 2010.
  2. 2,0 2,1 Eaton, J.H. (2000) [1st published in 1851]. Returns of Killed and Wounded in Battles or Engagements with Indians and British and Mexican Troops, 1790–1848, Compiled by Lt. Col J. H. Eaton. Washington, D.C.: National Archives and Records Administration. Lk 7.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 William Dunbar and George May (1995). Michigan: A History of the Wolverine State. Grand Rapids: Eerdmans Publishing Company. Lk-d 130–131. ISBN 0-8028-7055-4.
  4. Janiskee, B. (2009). "The New River Raisin National Battlefield Park Highlights One of the Bloodiest Conflicts of a Seldom Mentioned War". Vaadatud 16. juulil 2010.
  5. 5,0 5,1 Monroe Evening News staff (31. märts 2009). "Battlefield bill signing celebrated". Monroe Evening News. Monroe, Michigan. Vaadatud 3. aprillil 2009.
  6. 6,0 6,1 Historical Marker Database (2010). "First Battle of the River Raisin historic marker". Vaadatud 1. juulil 2010.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 City of Monroe (2009). "Battles of the River Raisin". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. september 2011. Vaadatud 21. juulil 2010.
  8. 8,0 8,1 8,2 City of Monroe (2010). "River Raisin Battlefield" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 27. september 2011. Vaadatud 21. juulil 2010.
  9. Elting, John (1995). Amateurs to Arms. New York: Da Capo Press. Lk-d 36–37. ISBN 0-306-80653-3.
  10. 10,0 10,1 Floral City Images (2010). "Setting the Stage". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. märts 2013. Vaadatud 18. juulil 2010.
  11. Naveaux, Ralph. "Biography of Lt. Cornel William Lewis". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2012. Vaadatud 18. juulil 2010.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 Hutchinson, Craig and Kimberly (2004). Monroe: The Early Years. Charleston, South Carolina: Arcadia Publishing. Lk-d 19–30. ISBN 0-306-80653-3.
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Henderson, Robert. "The American Attack at Frenchtown on the River Raisin, January 18, 1813". The War of 1812 Website. Vaadatud 22. jaanuaril 2019.
  14. Historical Marker Database (2010). "Sandy Creek". Vaadatud 18. juulil 2010.
  15. Chatrand, René (1992). Uniforms and Equipment of the United States Forces in the War of 1812. Youngstown, New York: Old Fort Niagara Association. Lk 142. ISBN 0-941967-13-1.
  16. 16,0 16,1 Elting, p.61
  17. Monroe Co. Library System (2009). "Sawyer House". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuni 2011. Vaadatud 18. novembril 2009.
  18. 18,0 18,1 Antal, Sandy (1997). A Wampum Denied: Procter's War of 1812. Carleton University Press. Lk 174. ISBN 0-87013-443-4.
  19. River Raisin National Battlefield Park historic marker Roundhead
  20. River Raisin National Battlefield Park historic marker Battles of the River Raisin
  21. Lossing, Benson (1868). The Pictorial Field-Book of the War of 1812. Harper & Brothers, Publishers. Lk 358.
  22. Coles, Harry L. (1966). The War of 1812. University of Chicago Press. Lk 116. ISBN 0-226-11350-7. Vaadatud 24. jaanuaril 2009.
  23. Young, Bennett Henderson (1903). Battle of the Thames: in which Kentuckians defeated the British, French, and Indians, October 5, 1813, with a list of the officers and privates who won the victory. J.P. Morton. Lk 23. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2005. Vaadatud 25. jaanuaril 2009.
  24. 24,0 24,1 24,2 Monroe Co. Historical Commission historic marker The American Surrender
  25. River Raisin National Battlefield Park historic marker After the Battle
  26. Monroe Art League (2010). "The River Raisin Massacre". Vaadatud 19. juulil 2010.
  27. ThinkQuest Team (1998). "Battle of Frenchtown". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. november 2011. Vaadatud 19. juulil 2010.
  28. Kleber, John (1992). The Kentucky Encyclopedia. Lexington, Kentucky: The University Press of Kentucky. ISBN 0-8131-1772-0.
  29. River Raisin National Battlefield Park historic marker Skirmish Line
  30. State of Michigan (2009). "River Raisin Battlefield Site". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2012. Vaadatud 15. juulil 2010.
  31. Google Maps (2010). "The River Raisin Battlefield Site". Vaadatud 15. juulil 2010. {{cite web}}: parameetris |last= on üldnimi (juhend)
  32. John Dingell (15. jaanuar 2009). "Senate Vote Moves River Raisin Battlefield National Park Closer to Reality". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. august 2010. Vaadatud 16. juulil 2010.

VälislingidRedigeeri