Franz Rosenzweig
Franz Louis August Rosenzweig (25. detsember 1886 Kassel – 10. detsember 1929 Frankfurt) oli Saksa juudi filosoof, teoloog, ajaloolane ja tõlkija.
Elulugu muuda
Rosenzweig kasvas juudi vabrikandi ja Kasseli linnanõuniku Georg Rosenzweigi ja tema abikaasa Adele (sündinud Alsberg) ainsa lapsena jõukates oludes intellektuaalsete ja kultuuriliste huvidega peres. Tema perekond kuulus emantsipeerunud juutide hulka. Nad pooldasid liberaalset judaismi.
Aastast 1904 õppis ta algul Göttingeni ülikoolis ja hiljem Müncheni ülikoolis ning 1906. aasta sügisest Freiburgi ülikoolis arstiteadust. Aastal 1907 vahetas ta eriala ning õppis Freiburgi ja hiljem Berliini ülikoolis ajalugu ja filosoofiat. Freiburgi ülikoolis, mis oli uuskantiaanluse Badeni koolkonna üks keskusi, õppis ta filosoofiat Heinrich Rickerti ja Jonas Cohni juures ning ajalugu Friedrich Meinecke juures. Tema tähtsaim filosoofiline mentor oli kolm ja pool aastat vanem sugulane Hans Ehrenberg, kes oli 1910. aastast Heidelbergi ülikooli eradotsent. Hiljem nimetas Rosenzweig Ehrenbergi oma tõeliseks filosoofiaõpetajaks. Ehrenberg oli Wilhelm Windelbandi õpilane, kes osales uushegeliaanluse tekkes, mida Windelband kirjeldas 1910. aasta loengus "Die Erneuerung des Hegelianismus". Aastal 1910 kutsus Ehrenberg Baden-Badenisse kokku Edela-Saksamaa noori intellektuaale, ajaloolasi ja filosoofe, et kaasaegset kultuuri ajalooliselt kontempleerida. Tal oli kavas sümpoosionide sari ja Baden-Badeni Seltsi asutamine. Rosenzweig nägi Baden-Badeni rühma ülesandena lepitada subjektiivsust ajastu objektiivsusega. Ent esimene kogunemine jäi viimaseks, sest Meinecke õpilastest ajaloolased ei talunud metafüüsilist ajalooteooriat, mida Rosenzweig püüdis taaselustada. Rosenzweig tegi järelduse, et kaasaegse kultuuri individualismi ja kaasaegse teaduse spetsialiseerumist ei saa hajutada olevikus, vaid tulevikus.
1908. aasta alguseks oli Rosenzweig otsustanud kirjutada Meinecke juhendamisel doktoritöö Hegeli poliitikafilosoofia tekkeloo kohta. Doktorikraadi sai ta 1912. aastal. Doktoritöö, mille ta hiljem arendas edasi võimalikuks habilitatsioonitööks ning mis ilmus alles 1920 kaheköitelisena pealkirjaga "Hegel und der Staat", on esimene Georg Friedrich Wilhelm Hegeli poliitikafilosoofia ulatuslik analüüs. Aastal 1917 avaldas Rosenzweig enda avastatud "saksa idealismi esimese süsteemiprogrammi", neljaleheküljelise Hegeli käekirjaga käsikirja, mille Rosenzweig määras kui Friedrich Wilhelm Joseph Schellingi visandi. Sellega lahendas ta Hegeli-, Schellingi- ja Hölderlini-uurijate autorsustüli; see lahendus on tänini tunnustatud.
7. juulil 1913 leidis tema kristlasest sugulase bioloog Rudolf Ehrenbergi juures Leipzigis aset mälestusväärne "öine kõnelus" Franz Rosenzweigi ja evangeelsesse usku pöördunud õigusajaloo eradotsendi Eugen Rosenstock-Huessy vahel, mis raputas Rosenzweigi distantseeritusest religioonifilosoofia suhtes sedvõrd välja, et ta hakkas kaaluma kristlusse pöördumist. Pärast mõningat mõtlemist aega otsustas ta, nagu ta 31. oktoobril 1913 Rudolf Ehrenbergile kirjutas, et jääb juudiks. Talle oli selgeks saanud, et ta saab eksistentsiaal-religioosset elu, mida tema sõbrad kristlastene elasid, praktiseerida ka judaistina. Järgnes mitu kuud intensiivset judaismi õppimist raugast filosoofi Hermann Coheni juures õppeasutuses Hochschule für die Wissenschaft des Judentums Berliinis.
Esimesse maailmasõtta läks Rosenzweig vabatahtlikult, kõigepealt sanitaarteenistusse, hiljem jõudis ta suurtükiväkke Balkani rindele, kuhu ta jäi Saksamaa ja Austria-Ungari monarhia kokkuvarisemiseni. Rindelt alustas ta 1916 dramaatilist judaismi ja kristluse dialoogi välipostikirjades Eugen Rosenstock-Huessyga, kes võitles läänerindel; see oli vaidlus, mis on tänaseni kõnekas. Suvest 1917 hakkas seda kirjavahetust vahendama sõbra noor abikaasa Margrit (Gritli) Rosenstock-Huessy. 1918. aasta alguses süttis nende vahel suur armastus, millesse jäi kaasatuks ka Eugen Rosenstock-Huessy. Nüüdsest vahetasid Franz ja Gritli iga päev kirju. Sel ajal kirjutas Rosenzweig augusti lõpust 1918 kuni veebruari keskpaigani 1919, viimastel sõjakuudel, rinde kokkuvarisemise ja revolutsiooni kuudel oma usufilosoofilise peateose "Der Stern der Erlösung", mis sõjajärgse aja tõttu ilmus alles 1921.
Sõja ajal tutvus Rosenzweig 1917 Üskübis välirabi Paul Lazarusega, kellega ta sai sõbraks ning vestles elavalt kirjanduse ja juutide haridusprobleemi üle.[1]
Habiliteerumise pakkumise oma varasema teosega "Hegel und der Staat" lükkas Rosenzweig 1920 tagasi, sest ta tahtis nüüd pühenduda eksklusiivselt judaistlikule haridustööle kristlikus Euroopas. Pärast abiellumist juudi päritolu religiooniõpetaja Edith Hahniga 1920 võttis ta vastu pakkumise rajada Frankfurdis õppeasutus Freies Jüdisches Lehrhaus. Selle ülesanne oli näidata teed juudi elule modernses ühiskonnas. Sealsete lektorite seas olid Rosenzweigi kõrval religioonifilosoof Martin Buber, keemik ja filosoof Eduard Strauss, filosoof Ernst Simon, Siegfried Kracauer ja Erich Fromm.
Samal aastal 1922, kui sündis tema poeg Rafael, haigestus Franz Rosenzweig amüotroofsesse lateraalskleroosi, mis viis kiiresti täieliku liikumis- ja kõnehalvatuseni ning tähendas peatset surma. Hoolimata haigusest suutis ta veel lõpetata Jehuda ha-Levi hümnide ja luuletuste tõlke ning filosoofilise traktaadi "Das neue Denken" (1925), kasutades algul veel spetsiaalset kirjutusmasinat, hiljem aga dikteerides abikaasale silmalaugude abil. Koos Martin Buberiga töötas ta haigusaastatel Pühakirja saksanduse "Die Schrift" kallal, mille esimene osa "Die fünf Bücher der Weisung" jõudis ilmuda tema eluajal 1925. Buber viis edasise töö üksinda lõpule.
Veidi aega enne 43. sünnipäeva suri Rosenzweig 10. detsembril 1929 Frankfurdis oma haiguse kätte.