Ava peamenüü

Firenze rahvusraamatukogu (itaalia Biblioteca Nazionale Centrale di Firenze, lühend BNCF) on avalik juhtiv rahvusraamatukogu Itaalias Firenzes.[a]

Firenze rahvusraamatukogu
Biblioteca Nazionale Centrale di Firenze
Biblioteca Nazionale Firenze 2008.jpg
Vaade raamatukogule Ratsaväelaste väljakult
Riik Itaalia
Tüüp avalik raamatukogu, rahvusraamatukogu, keskraamatukogu
Asutatud 1714
Asukoht Firenze
Koordinaadid 43° 46′ 1,4″ N, 11° 15′ 44,8″ E
Kogud
Suurus 5 627 205 raamatut, 120 000 ajakirja, 29 000 16. sajandi väljaannet, 24 988 käsikirja ja 3715 hälltrükist
Juurdepääs ja kasutamine
Juurdepääs avatud kõigile 18-aastastele ja vanematele
Muud andmed
Direktor Maria Letizia Sebastiani

Arno jõe ja Ratsaväelaste väljaku vahelisel alal asuv raamatukogu on Itaalia suurimaid ning täidab koos Rooma rahvusraamatukoguga keskse rahvusraamatukogu ülesandeid.

Raamaturiiulite kogupikkus on 150 km, mis suureneb iga-aastaselt enam kui pooleteise kilomeetri võrra.[1]

KujunemineRedigeeri

Raamatukogu tuumikuks sai Itaalia erudiidi ja bibliofiili Antonio Magliabechi (16331714) umbes 30 000 teosest koosnev kogu, mille ta pärandas tervikuna Firenze linnale.

1737. aastal andis suurhertsogi valitsus korralduse iga Firenzes trükitud teose ühe eksemplari deponeerimiseks raamatukogus, 1743. aastal laienes korraldus kõigile Toscana suurhertsogkonnas väljaantud trükistele.

Raamatukogu avati esimest korda avalikkusele 1747. aastal Biblioteca Magliabechiana ('Magliabechi raamatukogu') nime all. Järgnevatel aastatel täienesid raamatukogu fondid tänu mitmele annakule ja annetusele. Aja jooksul lisandusid alates XVIII sajandi 70ndatest aastatest alla suruma hakatud religioossete ordude ja ühingute raamatukogud.

1861. aastal ühendati Magliabechi raamatukogu Palee raamatukoguga (Biblioteca palatina), mille oli asutanud Lorraine, kes oli pärinud suurhertsogi tiitli ja võimu Firenze üle pärast Medicite väljatõrjumist linnast. Ühendatud kollektsiooni rajajaks oli Toscana suurhertsog Ferdinando III, kogu jätkas tema järeltulija Leopold II. Pärast raamatukogude ühendamist hakati kollektsiooni nimetama rahvusraamatukoguks, 1885. aastal lisandus nimele täiend "juhtiv" (centrale). 1870. aastal sai raamatukogu õiguse saada sundeksemplare kõigist Itaalias avaldatud trükistest (Firenze oli 18651871 Itaalia kuningriigi pealinn).

AsukohtRedigeeri

Raamatukogu asus algselt Uffizi palee ruumides. 1935. aastal koliti raamatukogu selle praegusesse asukohta Ratsaväelaste väljakul (Piazza dei Cavalleggeri). Raamatukogukompleksi ehitamist alustati arhitekt Cesare Bazzani kavandi järgi 1911. aastal, projekti täiendas hiljem Vincenzo Mazzei.

Raamatukogu fondid said tugevalt kahjustada 1966. aasta 4. novembri Firenze üleujutuses, kui hoone kõrval asuv Arno jõgi tõusis üle kallaste.[2]

Vaata kaRedigeeri

MärkusRedigeeri

^a Ajaloolistest iseärasustest tulenevalt (riigi suhteliselt hiline ühendamine) on Itaalias mitmeid rahvusraamatukogusid (Firenzes, Roomas, Napolis, Milanos, Palermos jm); üksnes Roomas ja Firenzes asuvad raamatukogud on "kesksed rahvusraamatukogud" (biblioteca nazionale centrale).

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • G. Ratti, Dal libro alla biblioteca. Le biblioteche italiane, Alessandria, Dell'Orso, 1993
  • L'edificio della Biblioteca Nazionale di Firenze, 1986
  • Borsi F., L'architettura dell'unità d'Italia, 1966
  • Cozzi M., Carapelli G., Edilizia in Toscana nel primo Novecento, 1993
  • Rotondi, Clementina (1967). La Biblioteca nazionale di Firenze dal 1861 al 1870. Firenze: Associazione italiana biblioteche. Sezione toscana. 
  • Rotondi, Clementina (1985). La Biblioteca nazionale di Firenze : dalla sua costituzione ai primi anni del '900. Firenze: Olschki. 
  • Gobbi G., Itinerari di Firenze moderna 1987
  • Rotondi C. Progetti e polemiche per la nuova sede della Biblioteca Nazionale di Firenze tra la fine dell'800 e i primi anni del '900, 1978
  • Cresti C., Firenze capitale mancata. Architettura e città dal piano Poggi a oggi, Milano 1995

VälislingidRedigeeri