Felix III
Felix III oli paavst 483–492. Ta oli 48. paavst.
| Felix III | |
|---|---|
[[Fail: |220x300px]] | |
| Valitsemisaja algus | 13. märts 483 |
| Valitsemisaja lõpp | 1. märts 492 |
| Eelkäija | Simplicius |
| Järeltulija | Gelasius I |
| Sünnikoht | Rooma |
| Surmakuupäev | 1. märts 492 |
| Surmakoht | Rooma |
Felix oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast. Ta oli Rooma Santi Nereo ed Achille kiriku (Fasciolae) preestri Felixi poeg ja pärines aristokraatlikust suguvõsast (arvatavasti Aniciuse suguvõsast).
Felix oli Rooma San Paolo kiriku epitaafide alusel abielus, kuid jäi leseks 472, kui suri tema abikaasa Petronia. Tal oli kaks last: poeg Gordianusest põlvnes hilisem paavst Gregorius I ja tütar Paula suri 484. aastal. Felix oli Peetruse järel teine lesk, kes sai paavstiks.
Ta oli Simpliciuse ajal diakon, Francesco Cristofori andmetel kardinalpreester.
Paavstiks saamine
muudaFelix III valiti paavstiks 13. märtsil 483. Rooma prefekt Basilius väitis, et Simplicius oli sätestanud, et uut paavsti ei tohi ametisse määrata ilma Odoakeri või prefekti loata. Samuti keelustas Basilius kirikuvarade võõrandamise paavsti poolt.
Felix III oli esimene paavst, kes soovis valituksosutumisel saada ametlikku tunnustust Ida-Rooma keisrilt.
Kuna algselt tunnustati paavstluses vastupaavst Felix II valitsemisaega, siis peeti teda kolmandaks Felixi nime kandjaks paavstide seas.
Tema olulisem abiline oli ülemdiakon Gelasius.
Skisma
muudaFelix III sai paavstiks, kui Rooma jõudsid teated Ida-Rooma keisri Zeno ja Konstantinoopoli patriarhi Akakiose vahelisest kokkuleppest ning ediktist Henotikonist, millega püüti saavutada traditsioonilise õpetuse kompromissi monofüsiitlusega.
Samal ajal saabus Rooma Johannes Talaia, keda keiser ei tunnustanud Aleksandria patriarhina ja kellest sai paavsti nõuandja. Tema asemele oli määratud patriarhiks Petros Mongos.
Felix saatis oma legaadid Konstantinoopolisse. Ta palus keisrilt abi kristlaste kaitsmiseks Põhja-Aafrikas, kus ariaanidest vandaalid kiusasid neid taga. Samuti nõudis paavst Mongose tagandamist Aleksandria patriarhi ametist.
Felix tegi Akakiosele etteheiteid Mongose toetamise eest ja kutsus patriarhi Rooma, et ta võiks Talaia süüdistused ümber lükata.
Legaadid Mesenus ja Vitalis võeti Konstantinoopolisse jõudes kinni ja vangistati, mille järel lasid nad end altkäemaksu saades ümber veenda ega suutnud vältida, et Akakios lisas Mongose nime diptühhoni. Kui legaadid pöördusid tagasi Rooma, pidas paavst 28. juulil 484 Lateraani basiilikas sinodi, kus ta ekskommunitseeris Akakiose, Petros Mongose ja mõlemad legaadid. Samuti hoiatas paavst keisrit, et see ei sekkuks kiriku asjadesse. Oma otsuse saatis ta uue legaadiga Konstantinoopolisse. Akakios eemaldas seepeale Felixi nime diptühhonist.
5. oktoobril 485 peetud sinodil kinnitas Felix Akakiose ekskommunitseerimise ja tagandas ametis monofüsiidist Antiookia patriarhi Petros Fullo.
488–489 oli võimalus skisma lõpetamiseks, sest Odoaker otsis lepitust keisriga, kuid paavsti nõudeks oli Akakiose täielik kuuletumine. Pärast Akakiose surma 28. novembril 489 keeldus paavst tunnustamast mingeid läbirääkimisi skisma lõpetamiseks, kuni Mongose nimi oli diptühhonis ja ta oli Aleksandria patriarhi ametis. Samuti keelas paavst Roomale truuks jäänud munkadel osaduse Konstantinoopoli kirikuga, kuni skisma pole lahendatud. Aastal 491 soovis Konstantinoopoli uus patriarh Euphemios paavstiga lepitust, kuid Felix ei nõustunud seni leppima, kuni Akakiose nimi oli diptühhonis.
Teised teoloogilised vaidlused
muudaFelixile on omistatud paganlikku pidustust Lupercaliat tauniv traktaat ja üks pelagianismivastane kirjutis. Mõlema kirjutise autoriks peetakse ka tema järeltulijat Gelasius I-t.
Liturgilised otsused
muudaVandaalide tagakiusamise ajal taasristiti Põhja-Aafrikas vägisi paljud kristlased. Felix III andis 13. märtsil 487 korralduse, et taasristitud võetakse osadusse tagasi alles kas surivoodil või pärast aastatepikkust patukahetsust.
Ta ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 31 piiskoppi, 28 presbüterit ja 5 diakonit.
Felix III kultuuriloos
muudaFelix III ajal rajati "Liber Pontificalise" järgi Roomas praeguseks hävinud Sant'Agapito kirik.
Dokumendid
muudaFelix III-le on omistatud 15 kirja.
Surm
muudaFelix III suri 1. märtsil 492 Roomas ja maeti "Liber Pontificalise" järgi San Paolo kirikusse, kuhu olid maetud tema isa, abikaasa ja lapsed.
Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestamispäev on 1. märts. Ta olevat ilmunud oma lapselapselapsele Trasillale.
Kirjandus
muuda- Baudouin de Gaiffier: Les notices des papes Félix dans le martyrologe romain. "Analecta Bollandiana" 81, 1963: 333–351.
- J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
- Hugo Koch: Gelasius im kirchenpolitischen Dienst seiner Vorgänger, der Päpste Simplicius (468–483) und Felix III. (483–492). München, 1935.
- Liber Pontificalis.
- Józef Milik: La famiglia di Felice III papa. "Epigraphica" 28, 1966: 140–142.
- Pierre Nautin: La lettre de Félix III à André de Thessalonique et sa doctrine sur l'Église et l'Empire. "Revue d'Histoire Ecclésiastique" 77, 1982: 5–34.
- Pierre Nautin: La lettre "Diabolicae artis" de Félix III aux moines de Constantinople et de Bithynie. "Revue des Études Augustiniennes" 30, 1984: 263–268.
Välislingid
muuda- Artikkel Felix III kohta. (inglise keeles)
- Artikkel Felix III kohta. (inglise keeles)
- Felix III kirjad.
- Artikkel püha Trasillast ja püha Emilianast.
| Eelnev Simplicius |
Rooma paavst 483–492 |
Järgnev Gelasius I |