FM-raadioringhääling
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2019) |
FM-raadioringhääling on raadioringhäälingu vorm, mis põhineb sagedusmodulatsiooni (inglise keeles frequency modulation, lühend FM) kasutamisel.
Sagedusmodulatsiooni leiutas 1933. aastal Ameerika insener Edwin Armstrong, kes viis läbi ulatuslikud katsetused selle raadioringhäälingus kasutusele võtmise kasulikkuse tõestamiseks.
Pärast tema tehtud katsetusi võetigi FM-raadioringhääling kasutusele kui AM-raadioringhäälingust tunduvalt parema kvaliteediga heli ülekannet võimaldav meetod. Pärast Teist maailmasõda, eriti aga 1950. aastatel toimuski raadioringhäälingus massiline üleminek FM-saatjatele, sest nende heli edastamise kvaliteet oli oluliselt parem AM-saatjatega saavutatavast, kuigi teoreetiliselt võis ka AM-ringhääling tagada küllalt hea (Hi-Fi) heli kvaliteedi, vähemalt vastuvõtjate poolel.
FM-raadioringhäälingu edu tagas peale sagedusmodulatsiooni põhimõtteliselt suurema häirekindluse veel üleminek kõrgematele kandevsagedustele (meeterlainete ehk ultralühilainete diapasooni) ja seal helisageduste alast tunduvalt laiema sagedusriba kasutamine iga saatja jaoks (laiusega sadades kilohertsides, sagedusdeviatsiooniga kuni 75 kHz).
Helisignaali ülekande signaali-müra suhte suurendamises andis olulise osa juurde ka kõrgemate helisageduste jaoks sagedusliku eelmoonutuse (pre-emphasis) kasutuselevõtmine.
Eriti oluline oli stereofoonilise signaali edastamise viisi standardiseerimine FM-ringhäälingus 1961. aastal, mis suurendas veelgi FM-ringhäälingu eeliseid AM-ringhäälingu ees, kus ühtse standardini ei jõutudki.
Eestis alustati FM-raadioringhäälingu saateid 1956. aastal, stereofooniliselt (nn polaarmodulatsiooni meetodil) alates 1961. aastast ja kvadrofooniliselt alates 1977. aastast.
Eestis algas stereofooniliste raadivastuvõtjate tootmine 1969. aastal (Estonia Stereo), kuigi valmisolek selleks oli olemas alates radioolast Estonia-3.
Alanud aastatuhandel on toimumas üleminek FM-raadioringhäälingu pealt digitaalsele raadioringhäälingule, kuid sedapuhku mitte niivõrd tehnilise kvaliteedi pärast, kuivõrd digitaalse programmiedastuse muude eeliste tõttu. Analoogiliselt omaaegsele üleminekule AM-raadioringhäälingult FM-raadioringhäälingule on ka siin üleval küsimus raadioringhäälingust kui elanikkonna teavitamise vahendist (loodus)katastroofi või ründamise olukorras elanikkonnakaitse eesmärkidel.