Füüsikaline maailmapilt
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2008) |
Füüsikaline maailmapilt on mingile ajaperioodile iseloomulik ettekujutus sellest, kuidas materiaalne maailm on üles ehitatud ning millised seosed ja seaduspärad selles kehtivad, vastavalt füüsikateaduse selleks ajaks üldiselt omaks võetud uurimistulemustele.
Füüsikaline maailmapilt tähendab füüsikaliste teadmiste konteksti, millesse uued lisanduvad teadmised kas sobituvad või siis sunnivad maailmapilti muutma.
Füüsikalise maailmapildi aluseks on usk teaduse meetodisse.
Ajalooline areng muuda
Piiratud kujul hakkas füüsikaline maailmapilt mütoloogilise maailmapildi rüpes kujunema juba antiikajastul.
Mehaaniline maailmapilt kujunes välja 18. sajandi lõpuks Galilei, Descartesi, Huygensi ja peamiselt Newtoni tööde põhjal. Mehaaniline maailmapilt peab oluliseks kehi, nende liikumist ja vahetul kontaktil ilmnevat vastastikmõju.
Elektromagnetiline maailmapilt kujunes välja 19. sajando lõpuks Michael Faraday ja Maxwelli tööde tulemusena. Erinevalt mehaanilisest maailmapildist tähtsustab vastastikmõju vahendit – välja.
Relativistlik maailmapilt tekkis 1905–1916 Albert Einsteini tööde põhjal. Lisas varasemale Absoluutse kiiruse printsiibi. Ilmnes pikkuse ja aja suhtelisus (relatiivsus).
Kvantmehaaniline maailmapilt kujunes välja 1924–1930 Niels Bohri, de Broglie, Schrödingeri, Heisenbergi, Pauli ja Diraci tööde tulemusena. Lisandusid dualismiprintsiip ja tõenäosuslikuse printsiip.
Kaasaegne maailmapilt kujunes 20. sajandi teisel poolel seoses spinni jõudmisega statistilisse füüsikasse (fermionide ja bosonite eristamine), tugeva ja nõrga vastastikmõju avastamisega ning algosakestestandardmudeli loomisega.