Evil and Omnipotence

"Evil and Omnipotence" on John Mackie artikkel.

Artiklis kritiseerib Mackie teismi kurjuse probleemi abil.

Traditsioonilisi argumente Jumala olemasolu kasuks on filosoofid põhjalikult kritiseerinud. Aga teoloog saab seda kriitikat aktsepteerida ning möönda, et Jumala olemasolu ei saa mõistuspäraselt tõestada. Ta võib olla seisukohal, et Jumala olemasolu teatakse mittemõistuspäraselt. Aga traditsiooniline kurjuse probleem on kõnekam kriitika, sest see näitab, et religioossed uskumused on mõistusevastased, teoloogilise õpetuse tuumas on vasturääkivused, nii et selle kaitsmiseks on teoloogil tarvis äärmuslikumat mõistuse tagasilükkamist, sest nüüd ta peab uskuma seda, mille mõistus on ümber lükanud.

Kurjuse probleem on probleem ainult sellele, kes usub, et on olemas kõikvõimas ja täiesti hea Jumal. See on loogiline probleem, uskumuste selgitamise ja lepitamise probleem, mitte teaduslik probleem, mida saaks lahendada täiendavate vaatlustega, ega praktiline probleem, mida saaks lahendada otsuse või teoga, kuigi mõnikord pareerivad teoloogid küsimuseasetust nii: "Noh, kas sa ise oskad probleemi lahendada?", "See on müsteerium, mis võib-olla hiljem meile ilmutatakse" või "Kurjusele tuleb vastu seista ja see tuleb ületada, mitte lihtsalt arutada."

Lihtsaimal kujul on probleem järgmine. Jumal on kõikvõimas, Jumal on täiesti hea, ja ometi kuri on olemas. Tundub, et kui kaks neist propositsioonidest on tõesed, siis kolmas on väär. Aga ometi on kõik kolm enamiku teoloogiliste positsioonide oluline osa.

Selleks et vastuolu näidata, on siiski tarvis lisaeeldusi või kvaasiloogilisi eeldusi, mis seovad sõnu "kuri", "hea" ja kõikvõimas: hea on kurja vastand, nii et hea asi kõrvaldab alati kurja, nii palju kui saab; kõikvõimsa asjs tegudel pole piiranguid. Nendest järeldub, et hea kõikvõimas asi kõrvaldab kurja täielikult.

Probleemi saab lahendada selles mõttes, et probleemi ei teki, kui loobuda vähemalt ühest põhipropositsioonist või lisaeeldusest. Nii et kurjuse probleemil on palju adekvaatseid lahendusi, ja mitmesugused mõtlejad on mõnda neist aktsepteerinud või peaaegu aktsepteerinud. Näiteks mõned on teinud järeleandmisi Jumala kõikvõimsuse ulatuses; mõned on öelnud, et kuri on illusioon, võib-olla sellepärast, et ajalike, muutlike asjade maailm on ilusioon ning kuri kuulub ainult sellesse maailma, võib-olla sellepärast, et see, mida me peame kurjaks, ei ole tegelikult kuri; mõned on öelnud, et kuri on lihtsalt hea puudumine ja kurja kui hea reaalset vastandit pole olemas; paljud on nõustunud paavstiga, et korratus on mõistmata harmoonia ja osaline kuri on universaalne hea.

Sageli aktsepteeritakse neid lahendusi ainult peaaegu. Mõtlejaid, kes piiravad Jumala väge, kuid jätavad alles sõna "kõikvõimsus", võib kahtlustada selles, et nad teistes kontekstides peavad Jumala väge reaalselt piiramatuks. Need, kes ütlevad, et kuri on illusioon, võivad mõelda ka, et see illusioon on ise kuri. (See eksijäreldus sarnaneb mõne naturalistliku eksituse vormiga eetikas, kus mõned mõtlevad näiteks, et "hea" on see, aitab kaasa evolutsioonilisele progressile, ja evolutsiooniline progress on ise hea.) Kui paavst tõesti mõtles, et korratus on mõistmata harmoonia, siis osaline kuri peab tähendama 'see, mis isoleerituna näib kurjana', aga loomulikum tähendus oleks 'see, mis isoleerituna ongi kuri'; siin kõheldakse kahe vaate vahel: et osaline kuri ei ole reaalselt kuri, sest ainult universaalne kvaliteet on reaalne, ja et osaline kuri on reaalselt kuri, kuid väike. Nii et peale adekvaatsete lahenduste on ebarahuldavad vastuolulised lahendused, milles mõni propositsioonidest lükatakse tagasi ainult poolikult või ajutiselt.

On ka eksijärelduslikud lahendused, mis eksplitsiitselt jätavad kõik propositsioonid alles, kuid implitsiitselt loobuvad vähemalt ühest. Sageli kasutatakse sõnu "kuri" ja "hea" mitmes tähenduses, või kasutatakse ebamäärasust hea ja kurja vastandumise viisis või kõikvõimsuse ulatuses.

1. "Hea ei saa eksisteerida ilma kurjata" või "Kuri on paratamatult hea vaste." Esiteks, sellega seatakse piir sellele, mida Jumal saab teha: Jumal ei saa luua head, loomata samal ajal kurja. Võidakse vastata, et alati eeldatakse, et Jumal ei saa teha loogiliselt võimatut. Sellist kõikvõimsuse tõlgendust võib tõesti aktsepteerida algse teooria modifikatsioonina, mis ei lükka tagasi midagi teismile olemuslikku. See on võib-olla küll kõige tavalisem teistlik vaade, aga vähemalt mõned teistid on väitnud, et Jumal saab teha loogiliselt võimatut. Paljud teistid on vähemalt olnud seisukohal, et loogika ise on Jumala loodud või kehtestatud, et loogika on viis, kuidas Jumal suvaliselt otsustab mõtelda. (Paralleelne on vaade, et moraalselt õiged teod on need, mida Jumal suvaliselt otsustab käskida, ja neil vaadetel on sarnased raskused.) Ja see loogikateooria on vastuolus vaatega, et Jumalat seob loogiline paratamatus (kui just kõikvõimsal Jumalal pole võimalik ennast siduda). Nii et see lahendus ei sobi kokku vaatega, et loogika ise on Jumala loodud. Teiseks, see lahendus eitab, et kuri vastandub heale meie algses mõttes. Kui hea ja kuri on vasted, siis hea asi ei kõrvalda kurja, nii palju kui saab. Selle vaate järgi ei olegi hea ja kuri asjade kvaliteedid. Võib-olla peetakse silmas, et hea ja kuri on paljuski samas suhtes nagu suur ja väike. Kui sõna "suur" kasutatakse relatiivselt 'millestki suurema' mõttes, siis suurus ja väiksus on vasted ega saa teineteiseta eksisteerida. Aga selles mõttes ei ole suurus kvaliteet, millegi seesmine omadus; oleks absurdne mõelda liikumisest suuruse kasuks ja väiksuse kahjuks selles mõttes. Selline liikumine oleks ennast tühistav, sest suhtelist suurust saab edendada ainult samaaegselt suhtelise väiksuse edendamisega. Ükski teist ei tahaks pidada Jumala headust sellega analoogseks, toetavana mitte head, vaid paremat, nii et kõik asjad oleksid teistest paremad. Seda punkti ähmastab asjaolu, et ka "suurel" ja "väikesel" tundub olevat ka absoluutne tähendus. Kui on, siis oleks "suurel" olemas absoluutne tähendus ('vähemalt teatud suurusega') ning oleks mõtet rääkida sellest, et kõik asjad muutuvad suuremaks, ja suuruse edendamisest. Aga selles mõttes ei ole suur ja väike loogiliselt paratamatud vasted: kumbki saab olla ilma teiseta. Nii et ei absoluutses ega suhtelises mõttes ei ole "suur" ja "väike" sellised analoogid, mis toetaksid kurjuse probleemi niisugust lahendust. Kummalgi juhul ei ole suurus ja väiksus ühtaegu paratamatud vasted ja teineteisele vastandlikud jõud või toetamise ja ründamise võimalikud objektid. Võidakse vastu väita, et hea ja kuri on paratamatud vasted samamoodi nagu iga kvaliteet ja selle loogiline vastand: punane saab esineda ainult siis, kui esineb ka mittepunane. Aga kui kuri ei ole lihtsalt hea puudumine, siis need ei ole loogilised vastandid ning on tarvis täiendavat argumenti, et näidata, et nad on vasted samamoodi nagu loogilised vastandid. Oletame, et seda saab näidata. Siis jääb ikkagi kahtlus, kas metafüüsiline printsiip, et kvaliteedil peab olema reaalne vastand, on õige. Mackie pakub, et ei ole reaalselt võimatu, et kõik oleks näiteks punane, lihtsalt me ei märkaks punasust ja meil poleks sõna "punane". Sel juhul kuulub printsiip, et terminil peab olema vastand, ainult meie keelde või mõtlemisse ning reegel, et hea ei saa eksisteerida ilma kurjata, ei väida niisugust loogilist paratamatust, millega Jumal oleks pidanud lihtsalt leppima. Jumal oleks võinud luua kõik heaks, kuigi meie poleks märganud, et ta seda tegi. Aga lõpuks, isegi kui möönda, et see on loogiline printsiip, siis lahendab see kurjuse probleemi ainult juhul, kui ollakse valmis ütlema: kuri on olemas, aga seda on parajasti nii palju, et see oleks hea vaste." Vaevalt mõni teist seda aktsepteeriks. Ontoloogiline nõue, et mittepunasus esineks, oleks rahuldatud ka juhul, kui kogu universum peale pisikese laigu oleks punane, ja kui oleks vastav nõue kurja kui hea vaste kohta, siis piisaks pisikesest annusest kurjast. Aga teistid ei ole tavaliselt nõus kõigis kontekstides ütlema, et kogu esinev kuri on pisike ja paratamatu.

2. "Kuri on vajalik vahendina hea jaoks." Mõnikord öeldakse, et kuri on vajalik vahendina hea jaoks. Sellisel lihtsal kujul ei ole see usutav kurjuse probleemi lahendus, sest see tähendab suurt piirangut Jumala väele. Siis peaks Jumal alluma vähemalt mõnedele põhjuslikkusseadustele, ja see on kindlasti vastuolus sellega, mida teist tavaliselt kõikvõimsuse all mõistab. See on ka vastuolus vaatega, et põhjuslikkusseadused ise on Jumala loodud. See vastuolu oleks küll lahendatud, kui kõikvõimsal olendil oleks võimalik iseennast siduda. Kui sellele küsimusele soodsat vastust ei saa anda, siis on tegemist lahendusega ainult juhul, kui eitatakse Jumala kõikvõimsust või tõlgendatakse kõikvõimsus ümber.

3. "Universum, milles on mingil määral kurja, on parem kui ilma kurjata universum." Seda lahendust saab arendada kahel moel. Seda võib toetada esteetilise analoogiaga, et vastandid suurendavad ilu, või seoses progressi mõistega, et parim võimalik universumi korraldus ei oleks staatiline, vaid progressiivne, et kurjast järkjärguline võitusaamine on parem kui hea igavene võitluseta ülemvõim. Kummalgi juhul algab see lahendus tavaliselt eeldusest, et kuri, mis tekitab kurjuse probleemi, on eeskätt füüsiline kuri, st valu. David Hume rõhutab valu ja haigusi, ja need, kes talle vastavad, väidavad, et valu ja haiguste olemasolu teeb võimalikuks kaastunde, headuse, kangelaslikkuse ning arstide ja reformijate järk-järgult õnnestuva võitluse nende pahede vastu. Teistid süüdistavad sageli neid, kes rõhutavad kurjuse probleemi, selles, et neil on heast ja kurjast madal, materialistlik arusaam, sest nad võrdsustavad seda naudingu ja valuga, ignoreerides vaimsemaid hüvesid, mis nendevastases võitluses võivad tekkida. Vaatame lähemalt. Nimetame valu ja viletsust esimest järku kurjaks (kuri (1)), naudingut ja õnne esimest järku heaks (hea (1)). Teist järku hea (hea (2)) tekib kuidagi keerulises olukorras, milles kuri (1) on põhjuslikult ja loogiliselt tarvilik koostisosa. (Pole tähtis, kuidas see täpselt tekib. Jämedamas variandis on hea (2) lihtsalt õnne suurenemine võrdluses viletsusega, teistes variantides kätkeb see kaastunnet kannatuse puhul, kangelaslikkust ohuga silmitsi olles ning kurja (1) järkjärgulist vähenemist ja hea (1) suurenemist.) Eeldatakse ka, et hea (2) on tähtsam kui hea (1) ja kuri (1), see kaalub endas kätkeva kurja (1) oluliselt üles. See lahenduskatse kaitseb Jumala headust ja kõikvõimsust viidates sellele, et see on loogiliselt võimalikest maailmadest parim, sest ta sisaldab ka tähtsaid teist järku hüvesid, ja ometi möönab reaalse kurja (1) olemasolu. Kas see vaade sisaldab seisukohta, et hea ja kuri on vastandid? Algses mõttes mitte, sest hea ei kaldu kõrvaldama kurja üldiselt. Selle asemel on meil modifitseeritud, keerukm muster. Hea (1), st õnn, vastandub kurjale (1), st viletsusele: need on mehaanilised vastandid; mõned head (1), näiteks headus, püüavad maksimeerida head (1) ja minimeerida kurja (2); aga Jumala headus on hoopis tahtmine maksimeerida head (2). Sellepärast võib Jumala headust nimetada kolmandat järku headuse (hea (3)) näiteks. Kuigi see teooria on algsest erinev, võib seda pidada algse teooria täiustuseks, mis kirjeldab täpsemalt, kuidas hea kurjale vastandub, jäädes kooskõlla teistliku positsiooni olemusega. Ent sellele lahendusele on mitu vastuväidet. Esiteks, võidakse väita, et sellistel kvaliteetidel nagu headus, on kõigest tuletatud väärtus, et need ei ole kõrgemat liiki head, vaid ainult vahendid hea (1), st õnne jaoks, nii et Jumalal oleks absurdne hoida viletsust alal selleks, et võimaldada headust, kangelaslikkust jt voorusi. Teist, kes selle lahenduse pakub, peab seda muidugi eitama, ja ta saab seda teatud usutavusega teha, mistõttu Mackie selle vastuväitega edasi ei lähe. Teiseks, sellest lahendusest järeldub, et Jumal ei ole meie mõttes hea ega kaastundlik: ta ei hooli kurja (1) minimeerimisest, vaid üksnes hea (2) edendamisest, ja see võib olla mõne teisti jaoks häiriv järeldus. Kolmas, fataalne vastuväide on järgmine. Meie analüüs näitab selgelt, et saab eksisteerida kuri (2), mis vastandub heale (2) nii nagu kuri (1) heale (1). Sinna kuuluksid pahatahtlikkus, julmus, tundetus, argus ning seisundid, milles hea (1) väheneb ja kuri (1) suureneb. Ja nii nagu head (2) peetakse tähtsat sorti heaks, mille edendamisest Jumal hoolib, siis kuri (2) peaks olema see tähtsat sorti kuri, mida täiesti hea ja kõikvõimas Jumal kõrvaldaks. Ja ometi on selge, et kuri (2) on olemas, ja enamik teiste rõhutabki teistes kontekstides selle olemasolu rohkem kui kurja (1) olemasolu. Kurja probleem tuleks seetõttu püstitada teist järku kurja kohta, ja siis on siinne lahendus kasutu. Võib püüda kasutada sedasama lahendust kõrgemal tasandil, aga ilma uute mõisteteta poleks see kuigi usutav: näiteks võiks vaevalt öelda, et reaalselt tähtis hea on hea (3), näiteks headuse osatähtsuse suurenemine võrreldes julmusega, mille jaoks on loogiliselt tarvis kurjust (2). Aga isegi kui kurja (2) saaks niimoodi seletada, siis on selge, et oleks olemas kolmandat sorti kurjad, mis vastanduvad sellele kolmandat sorti heale, nii et me oleksime teel lõputu regressi poole.

4. "Kuri tuleb inimese tahtevabadusest." See on võib-olla kõige tähtsam lahendusettepanek. Seda saab kokku panna eelmise lahendusega: esimest järku kurja saab õigustada kui teist järku hea tarvilikku komponenti, teist järku julmust aga ei õigustata, vaid see omistatakse inimestele nii, et Jumalat ei saa selle eest vastutavaks pidada. Nii välditakse kolmandat vastuväidet eelmisele lahendusele. Tahtevabadusele viitav lahendus kätkeb ka eelmist lahendust kõrgemal tasandil. Selleks et seletada, miks täiesti hea Jumal andis inimestele tahtevabaduse, kuigi see võib esile kutsuda tähtsaid kurjasid, tuleb väita, et lõppkokkuvõttes on parem, kui inimesed toimivad vabalt ja vahel eksivad, kui et nad oleksid süütud automaadid, kes toimivad õigesti täiesti determineeritult. Nii et vabadust võetakse nüüd kolmandat järku hüvena ning väärtuslikumana kui deterministlikult tekitatud teist järku hüved ning eeldatakse, et teist järku pahed on vabaduse paratamatud saatjad, nii nagu valu on kaastunde paratamatu eeltingimus. Mackie peab seda lahendust ebarahuldavaks eeskätt tahtevabaduse mõiste ebasidususe pärast, kuid ei saa seda teemat siin adekvaatselt arutada. Esiteks paneb ta küsimärgi alla eelduse, et teist järku pahed on vabaduse paratamatud saatjad. Kui Jumal lõi inimesed niisugusteks, et nad oma vabades valikutes mõnikord eelistavad head, mõnikord kurja, miks ta siis ei oleks võinud luua inimesi sellisteks, et nad alati vabalt valivad head? Kui hea vabas valimises ühel või mitmel puhul pole loogilist võimatust, siis ei saa olla loogiliselt võimatu ka see, et ta igal puhul valib vabalt hea. Nii et Jumal ei olnud valiku ees, kas luua süütud automaadid või olendid, kes tegutsevad vabakt, aga mõnikord eksivad: tal oli ka ilmselt parem võimalus luua olendid, kes tegutsevad vabalt, aga kunagi ei eksi. See, et ta seda ei teinud, pole kooskõlas sellega, et ta on kõikvõimas ja täiesti hea. Kui väidetakse vastu, et see vastuväide on absurdne, et mõne väära valiku tegemine on vabaduse puhul loogiliselt paratamatu, siis tundub, et "vabadus" peab siin tähendama täielikku juhuslikkust või määramatust, sealhulgas juhuslikkust hea ja kurja suhtes, teiste sõnadega, et inimeste valikud ning järgnevad teod saavad olla vabad ainult juhul, kui neid ei determineeri nende iseloom. Ainult sellisel eeldusel saab Jumal vältida vastutust inimeste tegude eest, sest kui ta tegi nad sellisteks, nagu nad on, kuid ei determineerinud nende väärasid valikuid, siis see saab nii olla ainult sellepärast, et väärasid valikuid ei determineeri inimesed, nagu nad on. Aga kui vabadus on juhuslikkus, kuidas saab see siis olla tahte karakteristik? Ja veel enam, kuidas see saab siis olla kõige tähtsam hüve? Mis väärtus või teene oleks vabadel valikutel, kui need oleksid juhuslikud teod, mida ei determineerinud tegija loomus? Mackie teeb järelduse, et selleks et see lahendus usutavaks muuta, tuleb segi ajada "vabaduse" kaks tähendust: üks tähendus õigustab vaadet, et vabadus on kolmandat järku hüve, mis on väärtuslikum, kui teised hüved oleksid ilma selleta, ja teine tähendus on puhas juhuslikkus, mis ei lase meil omistada Jumalale otsust luua inimesed niisugusteks, et nad mõnikord eksivad, kui ta oleks võinud luua nad niisugusteks, et nad valiksid alati vabalt õigesti. See kriitika on selle lahenduse ümberlükkamiseks piisav. Aga peale selle, on arusaamas, et kõikvõimas Jumal lõi vaba tahtega inimesed, fundamentaalne raskus, sest kui inimeste tahe on reaalselt vaba, siis ei saa isegi Jumal neid kontrollida, st Jumal ei ole enam kõikvõimas. Võidakse vastu väita, et Jumala vabaduseand inimestele ei tähenda, nagu Jumal ei saaks nende tahet kontrollida, vaid et ta alati hoidub nende tahte kontrollimisest. Võib aga küsida, miks peaks Jumal hoiduma kurja tahte kontrollimisest? Miks ta ei võiks jätta inimesed vabaks õigesti tahta, kuid sekkuda, kui ta näeb, et nad hakkavad tahtma vääralt? Kui Jumal saaks seda teha, aga ei tee, ja ta on täiesti hea, siis ainuke seletus oleks see, et isegi väär tahteakt ei ole reaalselt kuri, st selle vabadus on väärtus, mis kaalub vääruse üle, nii et oleks väärtuse kaotus, kui Jumal vääruse ja vabaduse korraga ära võtaks. Aga see on väga vastandlik sellele, mida teistid ütlevad patu kohta teistes kontekstides. Nii et siinset lahendust saaks säilitada ainult sel kujul, et Jumal lõi inimesed nii vabaks, et ta ei saa nende tahet kontrollida. See viib kõikvõimsuse paradoksi juurde: kas kõikvõimas olend saab luua asju, mida ta pärast ei saa kontrollida? Või, mis on praktiliselt samaväärne, kas kõikvõimas olend saab teha reeglid, mis seovad teda ennast? (Mis tahes sellised reeglid tähendaksid teatud asjade kontrolli alt välja jätmist, ja ümberpöördult.) Teine sõnastus on relevantne ettepanekute puhul, et kõikvõimas Jumal loob loogikareeglid ning on siis nendega seotud. See on paradoks. Kui vastus on "Jah", siis Jumal ei ole pärast enam kõikvõimas, sest on asju, mida ta ei saa teha. Aga kui vastata "Ei", siis me väidamegi, et on asju, mida ta ei saa teha, seega ta juba polegi kõikvõimas. Ei saa vastu väita, et tegu pole õige küsimusega, sest on täiesti mõttekas öelda, et mehaanik on teinud masina, mida ta ei suuda kontrollida. Kuigi me lähenesime sellele paradoksile vaba tahte teooria poolt, on see probleemiks ka deterministist teoloogile. Masinatel pole vaba tahet, aga nad võivad olla oma loojate kontrolli alt väljas. Determinist võib vastu väita, et igaüks, kes midagi valmistab, determineerib selle toimimisviisid ning seega ka selle järgneva käitumise. Ka mehaanik teeb seda masina materjali ja ehituse valikuga, kuigi ta ei tea nende kohta kõike. Mehaanik determineerib masina toimimise, kuigi ta ei näe seda ette. Ja kuna Jumal on kõikteadev ja ta loob kõik, siis ta nii determineerib kui ka näeb ette, kuidas loodu hakkab toimima. Olgu, aga see ei puutu asjasse. Küsimus on selles, kas Jumal saab pärast loomist loodute tegusid kontrollida ehk kas ta sai luues asetada asjad oma järgneva kontrolli alt välja. Isegi determinismi seisukohast on vastused "Jah" ja "Ei" ühtviisi lepitamatud Jumala kõikvõimsusega. On ka paralleelne suveräänsuse paradoks. Kas seadussuverään saab anda seaduse, mis piirab tema tulevast seadusandliku võimu? Ei jaatav ega eitav vastus ei ole rahuldav. Vastates "Jah", tunnistaksime kehtivaks seaduse, mis tühistab seadusandja suveräänsuse tulevikus. Vastates "Ei", möönaksime, et on olemas loogiliselt mitteabsurdne seadus, mida suveräänne seadusandja ei saa kehtivana anda, seega pole tegu seadussuverääniga. Paradoksi saab lahendada järgmiselt. Tuleb eristada esimest järku seadusi, mis ei käi seadusandja kohta, ja teist järku seadusi, mis käivad seaduste kohta, reguleerides seadusandja enda tegevust. Vastavalt tuleks eristada esimest järku suveräänsust (suveräänsust (1)), mis on piiramatu võim anda esimest järku seadusi, ja teist järku suveräänsust (suveräänsust (2)), mis on piiramatu võim anda teist järku seadusi. Kui me ütleme, et parlament on suveräänne, siis me võime silmas pidada, et mis tahel parlamendil mis tahes ajal on suveräänsus (1), või et parlamendil on praegu suveräänsus (1) ja suveräänsus (2), aga me ei saa ilma vastuoluta silmas pidada, et praegusel parlamendil on suveräänsus (2) ja igal parlamendil igal ajal on suveräänsus (1), sest kui praegusel parlamendil on suveräänsus (2), saab ta sellega hilisematelt parlamentidelt suveräänsuse (1) ära võtta. Paradoks näitab, et ühelegi jätkuvale institutsioonile ei saa omistada seadussuveräänsust inklusiivses mõttes. Sarnaselt saab lahendada kõikvõimsuse paradoksi. Tuleb eristada esimest järku kõikvõimsust (kõikvõimsust (1)), mis on piiramatu võime toimida, ja teist järku kõikvõimsust (kõikvõimsust (2)), mis on piiramatu vägi determineerida, millised toimimisvõimed asjadel hakkavad olema. Siis saab kooskõlaliselt öelda, et Jumalal on kogu aeg kõikvõimsus (1), aga sel juhul ei ole ühelgi olendil ühelgi ajal võimet toimida Jumalast sõltumatult. Ja saab öelda, et Jumalal oli ühel ajal kõikvõimsus (2), mille abil ta määras teatud asjadele sõltumatu võime teatud asju teha, nii et Jumalal ei ole pärast seda enam kõikvõimsust (1). Paradoks näitab, et me ei saa ühelegi jätkuvale olendile kooskõlaliselt omistada kõikvõimsust inklusiivses mõttes. Alternatiivne lahendus oleks lihtsalt eitada, et Jumal on jätkuv olend, et tema tegudele saab üldse aegu omistada. Aga sel eeldusel (millel on oma raskused) ei saa anda tähendust väitele, et Jumal lõi inimesed nii vaba tahtega, et ta ei saa neid kontrollida. Kõikvõimsuse paradoksi saab vältida, asetades Jumala väljapoole aega, kuid kurja probleemi lahendust, mis viitab tahtevabadusele, ei saa niimoodi päästa, ning jääb ikkagi võimatuks olla seisukohal, et kõikvõimas Jumal seob end põhjuslike või loogiliste seadustega.

Ükski kurja probleemi lahendus ei pannud kriitikale vastu. Võib olla teisi lahendusi, mida tuleb uurida, aga see uurimus lubab arvata, et ei ole kehtivat lahendust, mis ei modifitseeriks vähemalt üht konstitueerivat propositsiooni nii, et see puudutab tõsiselt teismi tuuma. Kõikvõimsuse paradoks näitas, et Jumala kõikvõimsus peab igal juhul olema kuidagi piiratud, ühelegi ajas jätkuvale olendile ei saa omistada piiramatut kõikvõimsust. Ja kui Jumal ja tema teod on väljaspool aega, kas talle saab siis mõttekalt omistada kõikvõimsust või üldse mingit väge?