Euroopa elanikkonnakaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraat

Euroopa elanikkonnakaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraat (ECHO), endise nimetusega Euroopa Komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat, mida varem tunti ka Euroopa Humanitaarabi Ameti nime all, on Euroopa Komisjoni peadirektoraat, kus tegeldakse humanitaarabi ja elanikkonnakaitsega.

2013. aastal eraldas Euroopa Liit (edaspidi „EL“) ECHO kaudu 1,35 miljardit eurot hädaabi rahastamiseks. EL on olnud igal aastal alates aastast 2000 suuruselt teine humanitaarabi osutaja (andmed saadaval kuni 2012. aasta kohta). Koos liikmesriikidega on ECHO maailma suurim humanitaarabi osutaja; 2009. aastal moodustas nende osutatud humanitaarabi 50% kogu osutatud humanitaarabist. ECHO finantseeritavatest projektidest saab igal aastal abi 120 miljonit inimest 90 riigis.

Humanitaarsekkumise teostamiseks ei rakenda ECHO abiprogramme ise, vaid finantseerib operatsioone üle 200 partnerist (MTÜ-d, ÜRO agentuurid ja rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Punase Risti / Punase Poolkuu Liikumine) koosneva võrgustiku kaudu. 2013. aastal oli ECHO-l 44 esindust 39 riigis, 149 rahvusvahelist humanitaarabieksperti ja 315 riiklikku meeskonnaliiget. Esindustest edastatakse ajakohastatud analüüse vastava riigi või piirkonna olemasolevate või oodatavate vajaduste kohta, nad aitavad välja arendada sekkumisstrateegiaid ja töötada välja poliitikaid, pakuvad ECHO finantseeritavatele operatsioonidele tehnilist tuge ja tagavad nende sekkumiste kompetentse jälgimise ning hõlbustavad annetajate koordineerimist praktilisel tasandil.

Peale humanitaarabi rahastamise vastutab ECHO ka EL-i kodanikukaitse mehhanismi eest. 2001. aastal algatatud mehhanism edendab kõikjal Euroopas koostööd riiklike kodanikukaitseorganite vahel. Praeguseks on mehhanismiga liitunud 31 riiki; peale EL-i kõigi 28 liikmesriigi osalevad selles Island, Norra ja Makedoonia Vabariik. Mehhanism loodi selleks, et osalevad riigid saaksid pakkuda looduskatastroofide ja inimtekkeliste õnnetuste ohvritele nii Euroopas kui mujal koordineeritud abi.

Kui EL-ile määrati 2012. aastal Nobeli rahuauhind, võttis Barroso komisjon auhinnaraha EL-i nimel vastu ja suunas selle uude algatusse nimega Rahu lapsed. 2013. aastal eraldati Rahu laste projektidele ligikaudu 2 miljonit eurot. 2014. aastal suurendati summat 4 miljoni euroni.

Ajalugu

Euroopa Ühenduse Humanitaarabi Amet (ECHO) loodi 1992. aastal komisjoni presidendi Delorsi teisel ametiajal. Euroopa Ühenduse kaotamisega 2009. aastal hakati ametit nimetama Euroopa Komisjoni või Euroopa Liidu humanitaarabi ametiks, kuid lühend ECHO säilis.

2010. aastal määrati ametisse uus volinik, kelle portfelli kuulub rahvusvaheline koostöö, humanitaar- ja kriisiabi; see on kooskõlas Lissaboni lepingu (milles humanitaarabi ja kodanikukaitse on määraval kohal) artiklitega 214 ja 196. ECHO ametlikuks nimeks sai Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat. ECHO ümberkorraldamine hõlmas ka kodanikukaitse osakonna viimist keskkonna peadirektoraadi alt humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi alla. Selline ümberkorraldus viib meid sammukese lähemale tõhusamale koostööle ja otsuselangetamisele valdkonnas, kus kiirest reageerimisest sõltub inimeste elu.

EL-i kodanikukaitse mehhanismi raames avati ka hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskus (ERCC), mis on kodanike turvalisust tagav keskus, kus toimub katastroofide puhkemise seire ning kus suurendatakse katastroofiohtlike riikide valmisolekut ja vastupanuvõimet. Viimati kasutati kodanikukaitse mehhanismi kasutati Bosnia ja Hertsegoviina ja Serbia üleujutuste ajal.

Volitus ja põhimõtted

Humanitaarabi valdkonnas on ECHO volitatud pakkuma humanitaarabi ja toetust (kaupade ja teenuste kujul) konfliktides kannatanutele ja looduskatastroofide või inimtegevusest tingitud õnnetuste ohvritele väljaspool EL-i. Volitus laieneb ka riskiennetusele ja kriisijärgsetele operatsioonidele.

Euroopa humanitaarabi põhineb humaansuspõhimõtetel, nagu inimlikkus, neutraalsus, erapooletus ja sõltumatus. Seetõttu on selle rakendamise aluseks rahvusvaheline humanitaarõigus (RHÕ).

Inimlikkus tähendab seda, et inimeste kannatusi tuleb leevendada, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele.

Neutraalsus tähendab, et vaenutegevuse või vastuolude korral ei eelistata humanitaarabi andmisel üht osapoolt teisele.

Erapooletus tähendab, et humanitaarabi antakse ainult vajadustele vastavalt, kedagi diskrimineerimata.

Sõltumatus tähendab humanitaarabi andmise põhimõtete sõltumatust poliitilistest, majanduslikest, sõjaväelistest või muudest eesmärkidest.

2007. aastal võeti volinik Louis Micheli algatusel Euroopa Komisjonis vastu Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas, millest sai Euroopa esimene humanitaarabi käsitlev poliitiline tekst. Euroopa konsesnsuse väljatöötamises osalesid aktiivselt ka MTÜ-d ning seda võib pidada "kõige põhjalikumaks tekstiks ja MTÜ-de lähimaks ühiseks seisukohaks". Euroopa konsensusega kinnitatakse veel kord humaansuspõhimõtteid – inimlikkust, erapooletust, neutraalsust ja sõltumatust. Selles sätestatakse ka, et "humanitaarabi ei ole kriisijuhtimise juhtimisvahend".

2012. aastal töötati välja konsensuse esimene muudatus alates selle loomisest, ning selles rõhutati vajadust tugevama partnerluse ja partnerite hoolikama valiku järele; sellega anti ka kodanikele ja sidusrühmadele suurem vastutus.

2012. aastal töötasid ECHO ja teised annetajad koostöös ÜRO agentuuridevahelise alalise komiteega välja transformatiivse kava. Lepiti kokku humanitaarabi juhtimise, vastutuse ja koordineerimise põhimõtetes, et parandada humanitaarabi andmise kiirust, tõhusust ja toimivust. Lisaks arvati ECHO volituste hulka ja kodanikukaitse, et tagada katastroofide ajal kolmandate riikide ja äärealade ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahel parem koostöö ja kaitse.

Seadusandlus

Alates Lissaboni lepingu jõustumisest reguleeritakse Euroopa Liidu humanitaarabialast tegevust Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 214. Humanitaarabi on paralleelne jagatud pädevus: see tähendab, et EL teostab autonoomset poliitikat, mis ei takista liikmesriikidel oma pädevusi ellu viia ega muuda ka EL-i poliitikat pelgalt liikmesriikide poliitika täienduseks.

Seni põhines humanitaarabi osutamine EÜ asutamislepingu artiklil 179 (arengupoliitika). See kuulus arenguvoliniku, esmalt Louis Micheli ja seejärel Barroso komisjoni ajal Karel de Guchti portfelli. Lissaboni lepingus määratleti humanitaarabi andmine esmakordselt EL-i lepingute ajaloos eraldi poliitikavaldkonnana.

Artiklis 214 nähakse ette, et EL-i humanitaarabioperatsioonidega tuleb pakkuda otsest abi ja tuge kolmandate riikide elanikele, kes on looduskatastroofis või inimtegevuse tagajärjel toimunud õnnetuses kannatada saanud. Artiklis 214 korratakse ka humanitaarabi põhimõtteid kooskõlas rahvusvahelise seadustikuga, ning humaansuse, erapooletuse, neutraalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid.

2013. aastal võttis komisjon vastu uued õigusaktid EL-i kodanikukaitse mehhanismi kohta, mis tagab parema koostöö ja abi, et edendada ennetamise tõhusust, ettevalmistust ja reageerimissüsteeme õnnetuste ajal. Õigusaktidega loodi eelnevalt kindlaks määratud reageerimisvahendite ja materjalide vabatahtlik reserv, esmareageerijate koolitusvõrgustik ja uus lähenemine katastroofiriskide juhtimise valdkonnas 31 osalevast riigist.

Lissaboni lepinguga luuakse ka Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus (EL-i toimimise lepingu artikkel 214), mille kaudu saavad operatsioonidega ühineda ka eurooplased, kes soovivad end humanitaarabitegevustega otseselt siduda.

EL-i humanitaarabi vabatahtlikud

Euroopa Komisjoni poolt tuli algatus luua üle 18 000 vabatahtlikukoha, et inimesed saaksid ajavahemikus 2014–2020 kõikjal maailmas humanitaarabitegevustes osaleda. Selle algatuse raames koolitatakse vabatahtlikke kõigepealt Euroopa koolitusprogrammis, enne kui nad saadetakse sertifitseeritud humanitaarabiorganisatsioonidesse. Saavutati kokkulepe rahalise toetuse eraldamiseks – pearõhuga vastupanuvõime ja kodanikukaitse suutlikkuse suurendamisel – viiele pilootprojektile, millesse kaasati 2012. aastal umbes 150 vabatahtlikku.

2014. aastal hääletas Euroopa Parlament selle algatuse poolt. Vabatahtlik tegevus võib olla kas osalemine mõnes EL-i finantseeritavas humanitaarabioperatsioonis üle maailma, töötamine EL-i-siseses humanitaarabiorganisatsioonis või humanitaarabioperatsioonidele võrgu vahendusel kaasa aitamine, töötades kodust.

Osalevad MTÜ-d läbivad sertifitseerimisprotsessi, mille käigus tuvastatakse, kas nad vastavad vabatahtlike juhendamise Euroopa standarditele.

Eelarve

2013. aastal ECHO abi eelarve oli alla ühe protsendi kogu EL-i eelarvest. Peale selle kasutas Euroopa Komisjon kriiside ja ootamatute katastroofide lahendamiseks hädaabireservi. Koos hädaabireserviga ulatus 2013. aasta eelarve 1,35 miljardi euroni. ECHO võimaldas humanitaarabi rohkem kui 124 miljonile inimesele 90 mitte-EL-i riigis, millest 39 olid kriisisiolukorras. Kodanikukaitse mehhanism aktiveerus 2013. aastal 36 korral nii EL-i-siseste kui EL-i-väliste kriiside peale.

Suurim osa finantseeringust kulub toidule ja toitmisele (40%). Teised peamised tegevusvaldkonnad on tervishoid ja meditsiin (sh psühhosotsiaalne tugi) (13%), vesi ja kanalisatsioon (13%), peavari (19%) ja turvalisus (7%). ECHO määras 3% 2013. aasta eelarvest õnnetusteks valmisolekuks, mis on vähem kui 2012. aastal. Moodustas kodanikukaitse 2% eelarvest.

2013. aastal läks 40% eelarvest Aafrikasse, 18% Aasiasse, Ladina-Ameerikasse, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonda ning 32% Lähis-Idasse ja Vahemere piirkonda.

Arenguabi saavutas 2010. aastal ajalooliselt suure määra. Koos liikmesriikidest eraldi tuleva abiga on EL maailma suurim humanitaarabi andja. 2010. aastal eraldatud 9,8 miljardi euro suurusest humanitaarabi summast 41% moodustas EL-i osutatud abi.

EL-i 2014. aasta eelarvest on peaaegu 1 miljard eurot ette nähtud humanitaarabisse ja kodanikukaitsesse panustamiseks.

Strateegia

ECHO-l on kohustus elu kaitsta ja hoida nii hädaolukorras kui ka vahetult pärast seda, olgu see looduslik või inimtegevusest tingitud hädaolukord. Sellest põhimõttest lähtuvalt koostab komisjon igal aastal strateegia, et tegevusi tõhusalt ja sobival moel koordineerida ja kavandada, võttes arvesse erapooletut ja vajadusel põhinevat lähenemist.

2013. aastal otsustas ECHO suunata humanitaarabi ligikaudu 90 riiki. Määratleti viis suurimat humanitaarabioperatsiooni: Saheli piirkond Lääne-Aafrikas, sh reageerimine konfliktile Malis (82 miljonit eurot), Sudaan ja Lõuna-Sudaan (80 miljonit eurot), Kongo Demokraatlik Vabariik (54 miljonit eurot), Pakistan (42 miljonit eurot) ja Somaalia (40 miljonit eurot). Lisaks on 40% ECHO humanitaarabist määratud Saharast lõunasse jäävatele Aafrika riikidele.

Reserveelarvet kasutati selleks, et lahendada ulatuslikke humanitaarabikriise Süürias, Malis, Sahelis, Lõuna-Sudaanis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Myanmaris ja Filipiinidel. ECHO finantseerib ka unustatud kriise, nagu kriisid Bangladeshis, Colombias, Jeemenis, Alžeerias, Pakistanis ja Myanmaris.

Avalik arvamus

2012. aastal tehtud Eurobaromeetri humanitaarabialases uuringus ilmneb, et eurooplased tunnevad konfliktide ja looduskatastroofide mitte-eurooplastest ohvrite vastu tugevat solidaarsust – kümnest kodanikust üheksa leidis, et "on oluline, et EL finantseerib humanitaarabi andmist väljapoole EL-i piire", ning kümnest kaheksa arvasid, et "EL-i koordineeritud kodanikukaitse toimib tõhusamalt kui riikide omaette tegutsemine".