Eestimaa Kirjanduse Ühing
Eestimaa Kirjanduse Ühing (lühend EKÜ; saksa keeles E(h)stländische Literärische Gesellschaft) oli baltisaksa teadusühing, mis tegutses Tallinnas aastail 1842–1940.[1]
| Asutatud | 1842 |
|---|---|
| Eesmärk | "kodumaa süvendatud tundmaõppimine tema ajaloo, kunsti, tootmise, tehnoloogia ja looduse uurimise kaudu" |
| Tegevuspiirkond | Eestimaa |
| Ametlikud keeled | saksa keel |
| Allorganisatsioonid | Eestimaa Provintsiaalmuuseum |
EKÜ pidulik avamiskoosolek peeti 24. juunil 1842. aastal Toompea lossis. Asutajaliikmed (kokku 37 olid): endine Eestimaa rüütelkonna peamees Jacob Georg von Berg, rüütelkonna sekretär Georg von Brevern, staabiarst Joachim von Dehn (1797-1861), Eestimaa tsiviilkuberner Johann von Grünewaldt, kubermanguvalitsuse sekretär Eduard von Nottbeck, rüütelkonna sekretär Georg von Peetz (1806-1881), riiginõunik parun Robert Gottlieb Rosen (1790-1867), Eestimaa kubermangu koolide direktor Wilhelm Rossillon (1778-1855), endine ülemõpetaja Ludwig von Freund, Tallinna linnaarst dr Gustav Ehrenbusch (1809-1869), eraõpetaja dr Leopold Gahlnbäck (1807-1878), gümnaasiumi ülemõpetaja Georg Sigismund Hausmann (1798-1855), Eestimaa kroonupalati nõunik Franz Georg Hiekisch (1801-1874), pastor August Ferdinand Huhn, eraõpetlane Gottlieb Iversen (surnud 1872), raehärra Alexander Koch (1796-1867), Eestimaa kubermangu fiskusekomissar Johann Gottfried Köhler (1800-1868), Niguliste koguduse õpetaja Christian Johann Luther (1804-1853), Tallinna gümnaasiumi ülemõpetaja Eduard Meyer (surnud 1856), meditsiiniinspektor dr Gustav Eduard Meyer (1861-1865), endine Haapsalu kreiskooli inspektor Heinrich Neus (1796-1876), gümnaasiumi ülemõpetaja Johann Pahnsch (1808-1861), kubermanguprokurör dr Carl Julius Paucker (1798-1856), portreemaalija, kubermangusekretär August Pezold, Toomkooli direktor dr Alexander Plate, gümnaasiumi ülemõpetaja dr Carl Rathlef, Eestimaa kindralsuperintendent, Eestimaa provintsiaalkonsistooriumi asepresident ja Toomkiriku ülemõpetaja dr Ernst Christian Rein (1796-1862), Haapsalu kreiskooli õpetaja Carl Russwurm, Toomkooli ülemõpetaja Theodor Schenker, Eestimaa kubermangu koolidedirektori abi Woldemar August Schulz (1800-1849), Eestimaa tsiviilkuberneri kantselei ülema abi Robert Sengbusch (1808-1886), portreemaalija Carl Sigismund Walther, Toomkooli ülemõpetaja dr Eduard Weber, Toomkooli ülemõpetaja Johann Georg Weisse (1794-1860), gümnaasiumi ülemõpetaja Ferdinand Johann(es) Wiedemann, gümnaasiumi ülemõpetaja Johann Conrad Philipp Willigerod ja Toomkooli ülemõpetaja dr Conrad Otto Zeyz (Zeyss, 1808-1870).[2]
Ühingu liikmeskonna moodustasid au-, tegev- ja kirjavahetajaliikmed. Auliikmeiks valiti kõrgemaid ametikandjaid, nt Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner parun Carl Magnus von der Pahlen ja Tartu õpperingkonna kuraator kindral Gustav von Craffström. Kirjavahetajaliikmete seas olid Carl Ernst von Baer, Friedrich Georg von Bunge, Eduard Napiersky, Eduard Philipp Körber, Friedrich Robert Faehlmann. Tegevliikmete hulgas oli lisaks Tallinna haritlastele ka mitme maakoguduse õpetajaid. 1844. aastal oli ühingul 9 auliiget, 34 kirjavahetajaliiget ja 114 tegevliiget. Ühing koondas kogu kubermangu haritlaskonna, kelle hulgas oli nii literaate kui ka aadliseisusest õpetlasi. Asutajaliikmete seas olid ülekaalus pedagoogidena töötavad literaadid ning teised akadeemilise haridusega isikud.[2]
Ühingu töövormiks olid üldkoosolekud, juhatuse koosolekud ja sektsioonide ettekandekoosolekud, mida peeti korra nädalas. Sektsioone moodustati eestvedaja olemasolul. Esialgu oli kuus osakonda:[2]
- ajaloo- ja kodu-uurimise
- õigusteaduste
- pedagoogika
- keeleteaduse, kirjanduse ja kunsti
- matemaatika
- loodusteaduste.
Sellise akadeemia-tüüpi teadusseltsi asutamist väikses 20 000 elanikuga provintsilinnas on peetud tähelepanuväärseks saavutuseks. Näiteks Riia oli tunduvalt rikkam ja suurem linn ja Tartu oli siinsete provintside vaimuelu keskus. Riia ja Tartu sõsarseltsid olid kitsama tegevussuunaga, Eestimaa ja Kuramaa seltside programmid hõlmasid aga erinevaid teaduse ja kunsti valdkondi. Mitmekülgsus oli Tallinna seltsile ilmselt vajalik, et saada piisavat kandepinda.[2]
Võrreldes Õpetatud Eesti Seltsiga, mille asutajate hulgas oli ka eesti päritoluga haritlasi, oli Eestimaa Kirjanduse Ühing kogu oma tegevuse vältel puhtalt baltisakslastest liikmeskonnaga ja baltisaksameelne (samas ka riigitruu) organisatsioon. 1842. aastal kinnitatud põhikiri seadis ühingu eesmärgiks edendada teadust ning Eestimaad, aga ka laiemalt Balti kubermange tundma õppida. Ühingu sektsioonides viljeldi paljusid teadusalasid (ajaloo-, loodusteaduste, eesti keele ja kirjanduse, õigusteaduse, rakendusmatemaatika- ja tehnikasektsioon jm). Liikmeskond koosnes tegev-, au- ja korrespondentliikmetest. Ühingu tööd juhtis direktoorium (president, asepresident, sekretär, sektsioonide direktorid, kassahoidja, raamatukoguhoidja, muuseumi inspektor ja lugemislaua ülem) ja sektsioonide tööd direktor.[3]
Muuseumi asutamine oli kirjas juba ühingu põhikirjas ning vastavalt sellele hakatigi kohe koguma ajaloo, kunsti ja loodusega seonduvat materjali. Kujunevate kogude eest asus esimesena hoolitsema Eestimaa kubermangu prokurör Carl Julius Albert von Paucker (1798–1856).
Alates 1843. aastast paiknes Eestimaa Kirjanduse Ühing koos varadega kubermangugümnaasiumi (praegu Vene 22) taga asunud koolikolleegiumile kuulunud linnamüüri äärses majas, kus ühingu käsutuses oli neli tuba. Neist ühes asus raamatukogu ja teises saalis, kus korraldati ka koosolekuid, muuseum.
Arendama hakati muuseumi õieti alles 1856. aastast, kui soetati kolm suurte klaasustega kappi. 1860. aastate alguseks kujunes ka arheoloogiakogu, kus mainiti 100 leiunumbrit, sealhulgas väga väärtuslikku sõjakirvest, pronksist ja hõbedast ehteid, relvi jne. Kasvavad kogud viisid ühingu liikmed mõttele kujundada senine muuseum omaette üksusena tegutsevaks provintsiaalmuuseumiks, mille tööd juhitakse põhikirja alusel muuseumiseltsi poolt, kuid endiselt EKÜ egiidi all. Senisest suletud institutsioonist pidi saama avalikkusele suunatud üldhariv asutus. Eeskujuks oli muuhulgas 1852. aastal asutatud Saksa Rahvusmuuseum Nürnbergis. Eestimaa Provintsiaalmuuseum loodigi 1864. aastal. Juba samal aastal kolis vastloodud muuseum Kanuti gildi hoone teisele korrusele Pikal tänaval, kus avati ka avalik ekspositsioon.[4]
EKÜ hoolitses ka 1825. aastal rajatud Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukogu eest, mis 1923. aastal ühingu omandisse läks ning sai nime Eestimaa Kirjanduse Ühingu Raamatukogu. Raamatukoguga liideti mitmete asutuste ja eraraamatukogusid, kogud täienesid ka rohkete annetuste teel.[3]
Üheks keskseks tegevusvaldkonnaks kujunes kirjastamine. Ühingu väljaandel ilmus hulk publikatsioone. Ühing avaldas kaht publikatsioonide sarja:[3]
- "Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Curlands" (1842–1895, kokku 23 köidet)
- "Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands" (1868–1938, kokku 21 köidet)
Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939. aastal ühingu tegevus soikus. Ühing suleti ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi vabahariduslike organisatsioonide likvideerimise peakomisjoni 30.12.1940 otsuse alusel. Ühingu varad ja arhiiv jaotati riiklike muuseumide vahel, raamatukogu sai Akadeemilise Raamatukogu Baltica-kogu aluseks.[3] Muuseumi baasil loodi Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum. Osa varadest jaotati teistele muuseumidele sh Eesti Kunstimuuseumile. Loodusteaduslike kogude põhjal loodi iseseisev Eesti NSV Riiklik Loodusmuuseum.[4]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ EE 2: 220 (1987).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Hiio, Ene. "Literaatidest ja Eestimaa Kirjanduse Ühingu algusaastatest: õpetlased, entusiasm ja miljöö". Varia historica. VII (Eestimaa Provintsiaalmuuseum ja muuseumitraditsiooni algus Eestis): 34-36.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Ajalooarhiivi fondiloend". www.eha.ee. Vaadatud 22. mail 2024.
- ↑ 4,0 4,1 "Muuseumi ajalugu". Eesti Ajaloomuuseum. Vaadatud 22. mail 2024.
Kirjandus
muuda- Eestimaa Kirjanduse Ühing 150 ja tema raamatukogu : näituse kataloog : Estländische Literärische Gesellschaft 150. Tallinn:Eesti Teaduste Akadeemia, 1992