Esituspraktika
Esituspraktika (saksa keeles Aufführungspraxis, inglise keeles performance practice) on muusikas kogum omadusi, kuidas muusikat esitatakse ning on varem esitatud.
Esituspraktika uurimine võib keskenduda
- muusika noodikirja rakendamisele esituse käigus, st milline on helide ja neid tähistavate noodikirja märkide suhe. Seejuures on uuritud eelkõige rütmi, tempo ja artikulatsiooni tähistamist noodikirjas;
- improvisatsioonile kui heliteose esituse komponendile;
- ornamentide kasutamisele;
- muusikainstrumentidele, nende ajaloolistele ja füüsilistele omadustele ning mänguvõtetele;
- hääle tekitamisele;
- häälestusele ja intonatsioonile;
- esituskoosseisudele, nende suurusele, paigutusele ning juhtimise struktuurile;
- esitust puudutavate kaasaegsete reeglite kogumite, muusikatraktaatide, muusikakriitika, ikonograafilise info ja muusikainstrumentide kõrvutamisele heliteostega.
Esituspraktika uurimine muutus oluliseks seoses ajalooteadliku esituse (historically informed performance) tekkimisega.