Ava peamenüü

Ernest Koliqi (20. mai 1903 Shkodër15. jaanuar 1975 Rooma) oli Albaania (geegi) kirjanik, albanoloog, poliitik ja diplomaat, usutunnistuselt katoliiklane. Ta oli geegi novelli rajaja, Itaalia okupatsiooni ajal Albaania haridusminister ning hiljem üks albaania emigratsiooni keskseid tegelasi.

Sisukord

Elu ja teadusRedigeeri

1918 saadeti ta Itaaliasse õppima.

1921 tuli ta Albaaniasse tagasi ning asus innukalt albaania keelt uurima. 1924 oli ta sunnitud viieks aastaks Jugoslaaviasse eksiili minema. Seal õppis ta serbia-horvaadi keelt ning hakkas uurima selles keeles kirjutavaid olulisi kirjanikke. 1930–1933 oli Koliqi Shkodëris ja Vlorës õpetaja.

1937 lõpetas ta õpingud Padova ülikoolis lõputööga "Epica popolare albanese" ('Albaania eepiline rahvaluule'), mida väga hindasid Norbert Jokl, Maximilian Lambertz ja paljud teised nimekad albanoloogid.

12. aprillist 1939 kuni 31. veebruarini 1941 oli ta Shefqet Verlaci valitsuse haridusminister. Peaaegu kohe koondas ta ministeeriumi peaaegu kõik tuntumad õpetlased ning hakkas avaldama raamatuid kesk- ja algkoolidele. Nende seas olid kaheköiteline "Shkrimtarët Shqiptarë" ('Albaania kirjanikud'), "Bota Shqiptare" ('Albaania maailm'), "Rreze Drite" ('Valguskiired') ja "Te praku i jetës" ('Elu lävel') ja sari "Visaret e Kombit" ('Rahvuse aarded'), millest seni olid ilmunud ainult kolm köidet, ent Koliqi ministriajal jõuti 14. köiteni. Tänini on see jäänud tähtsaimaks albaania folkloori väljaandeks.

1939 nimetati ta ka Rooma ülikooli albaania keele ja kirjanduse kateedri juhatajaks. Varem oli tal olnud sama ametikoht Padova ülikoolis.

1940 korraldas Koliqi Tiranas Albaania uuringute kongressi, millest albaanlaste kõrval võtsid osa rahvusvaheliselt tuntud albanoloogid Carlo Tagliavini, Antonio Baldacci, Francesco Ercole, Angelo Leoti, Gaetan Petrotta jt. Sellest kongressist sai alguse Albaania uuringute instituut Tiranas. Hakati välja andma suuri köiteid Studime e Tekste ('Uurimused ja tekstid', millele tegid kaastööd keeleteadlased, juristid ja folkloristid, teiste seas Giuseppe Valentini, Bernardin Palaj ja Ernesto Cozzi.

Õppeaastaks 1941/42 saatis Koliqi haridusministrina Kosovosse umbes 200 õpetajat. Seoses sellega avati hulk alg- ja keskkoole ning määrati hulk stipendiume. Esimene albaania õppekeelega keskkool Kosovos avati 12. detsembril 1941.

1942 eemaldus Koliqi tööst hariduse alal ning ta nimetati Albaania uuringute instituudi presidendiks. Ta tegi koostööd Mustafa Merlika Kruja, Karl Gurakuqi, Asdkeni, Ali Asllani, Lasgush Poradeci, Anton Logoreci, Ismet Toto ja teistega.

1943 asus ta koos vanemate, abikaasa ja pojaga elama Itaaliasse, kuhu ta nimetati suursaadikuks Püha Tooli juures. Seetõttu ta ei viibinud Albaania territooriumil, kui võimule tulid kommunistid, kes mõistsid ta kollaboratsionismisüüdistusega surma. Albaaniasse jäänud perekonnaliikmeid kiusati taga, eriti tema venda Mikel Koliqi’t, kes veetis 45 aastat vanglas ja sunnitööl, sest ta oli preester ja Ernesti vend. Kui Mikel pärast kommunistide kukutamist vabanes, nimetas paavst Johannes Paulus II ta kardinaliks.

1953 hakkas Koliqi avaldama kirjutisi, millest kujunes raamat "Dy shkollat shkodrane - Shkollat e jezuitve dhe e shkollat e françeskajve" ('Kaks Shkodëri kooli – jesuiitide kool ja frantsisklaste kool').

1957 moodustati Itaalia Vabariigi presidendi seadlusega 2. septembrist 1957 Rooma Ülikooli albaania keele ja kirjanduse kateedri baasil Albaania uuringute instituut (Istituto di Studi Albanesi; Instituti i Studimeve Shqiptare).

1957 avaldas Koliqi Firenzes kogumiku "Poesia popolare Albanese" ('Albaania rahvaluule') albaaniakeelse teksti ja itaaliakeelse tõlkega.

1960 avaldas ta ajakirjas Quaderni Dannunziani (köited XVIII–XIX) uurimuse "Gabriele d'Annunzio e gli albanesi" ('Gabriele d’Annunzio ja albaanlased').

1961 tõlkis ta itaalia keelde ja avaldas ajakirjas Ali Asllani lühipoeemi "Darsma shiqptare" ('Albaania ööd'), lisades sellele selgitavaid märkusi.

1962 tõlkis ta itaalia keelde ja varustas märkustega 26. laulu "Koha e re" (Uus aeg) Gjergj Fishta poeemist "Lahuta e Malcís" ('Mägede lauto').

1963 avaldas Koliqi albaania lüürika antoloogia "Antologia della lirica albanese". Selles raamatus on esimest korda mõnda võõrkeelde tõlgitud vanemate ja uuemate albaania (sealhulgas Kosovo) luuletajate paremad luuletused.

1965 ilmus Milanos itaaliakeelne monograafia "Albania" ("Albaania") sarjast "Euroopa rahvaste entsüklopeedia" ("Enciclopedia dei popoli d'Europa"). See oli esimene üksikasjaline objektiivne entsüklopeediline esitus Albaania geograafiast, kirjandusest ja ajaloost. Raamatu maht on 160 lehekülge ning ta sisaldab palju fotosid.

1967 hakkas Ernest Koliqi avaldama kolmeköitelist sarja "Studi Albanesi" ('Albaania uuringud'). Osa "Tradizioni Popolari degli Albanesi d'Italia" ("Itaalia albaanlaste rahvapärimused") ilmub senini. Jätkuvalt avaldatakse ka seitsmeköitelist sarja "Studi e Testi" ('Uuringud ja tekstid').

1971 tõlkis Koliqi itaalia keelde poeemi "Lahuta e Malcís" episoodi "Marash Uci" (laulud 12–13–14 ja 15) koos sissejuhatuse ja kommentaaridega.

1972 ilmus Firenzes raamat "Saggi di letteratura albanese" ('Esseed albaania kirjandusest'). Sellesse on kogutud esseesid ja ettekandeid viimasest 20 aastast. Samal aastal ilmus itaalia keeles poeemi "Lahuta e Malcís" osa "Oso Kuka" (laulud 2–3–4 ja 5).

15. jaanuaril 1975 suri Ernest Koliqi ootamatult Roomas oma korteris. 18. jaanuaril maeti ta Prima Porta kalmistule, kus juba puhkasid tema vanemad, abikaasa ja poeg Marco.

Looming ja ajakirjadRedigeeri

1918 asutas Koliqi Itaalias Bergamos koos teistega ajakirja Noi giovani ('Meie, noored'), kus ta avaldas oma esimesed itaaliakeelsed luuletused.

Tagasi Albaanias 1921, hakkas ta jäljendama patrioot Luigj Gurakuqi kirjanduslikku tegevust ning sõbrunes Shkodëri noorte Kolë Thaçi, Shuk ja Karl Gurakuqi, Loro Ashiku, Dom Lazër Shantoja ning Kolë ja Lin Kamsiga.

Ta võitis Haridusministeeriumi poolt Ministrite Nõukogu ettepanekul korraldatud riigihümnikonkursi. Žüriisse kuulusid Gjergj Fishta, Fan Noli, Mid-hat Frashëri ja Luigj Gurakuqi.

1923 asutas ta koos Antonio Harapi ja Nush Topalliga ajakirja Ora e Maleve ('Mägede haldjas'). See väljaanne oli väga menukas nii poliitika valdkonnas kui ka kirjanduse valdkonnas, kus Koliqi tegi esimesi samme Luigj Gurakuqi ja Gjergj Fishta juhendamisel.

1924 hakkas Koliqi osalema Avni Rustemi loodud seltsis Bashkimi ('Liit'). Emigratsioonis Jugoslaavias kirjutas ja avaldas ta ikka veel Luigj Gurakuqi nõuandeid järgides patriootilise sisuga dramaatilise lühipoeemi "Kushtrimi i Skanderbeut". See teos andis talle suuri lootusi siseneda albaania kirjandusmaailma.

1928 avaldas ta Zaras novellikogu "Hija e Maleve" ('Mägede vari'), kus ta kujutas episoode mägilaste elust, mis põhineb Kanunil. Albaaniasse tagasi tulles omandas ta selle koguga albaania novelli rajaja maine.

1932 ilmus esimene kaunis väljaanne tõlkekogumikust "Poetët e Mëdhej t'Italisë" ('Itaalia suured poeedid'), mis sisaldas Dante, Petrarca, Ariosto ja Tasso luulet. Eessõna kirjutas sellele Gjergj Fishta. Lugejad ja kriitikud võtsid need tõlked hästi vastu.

1933 avaldas ta luulekogu "Gjurmat e Stinve" ('Aastaaegade jäljed'), kus ta täiesti uues väljenduslaadis kujutas stseene Shkodëri elust.

1934 hakkas ta tegema koostööd uue kultuuriajakirjaga Illyria.

1935 ilmus teine novellikogu "Tregtar Flamujsh" ('Lipukaupmees'), kus ta kujutas Shkodëri elu kõigis selle psühholoogilistes nüanssides. Seda teost peetakse sõjaeelse Albaania proosaparemikku kuuluvaks ja ühtlasi Koliqi parimaks teoseks, millega ta jääb albaania kirjanduse ajalukku. 1935 ilmus ka lühipoeem proosas "Quattuor".

1936 avaldas ta teise köite antoloogiast "Poetët e Mëdhej t'Italisë" ('Itaalia suured poeedid') Giuseppe Parini, Vincenzo Monti, Ugo Foscolo ja Alessandro Manzoni. Ta kavatses avaldada ka kolmanda köite, ent see ei saanud teoks. Siiski ilmusid paljud luuletused ja katkendid Giacomo Leopardilt, Giosuè Carduccilt, Giovanni Pascolilt ja Gabriele D'Annunziolt ajakirjades ja ajalehtedes ning Fulvio Cordignano raamatus "Manuale di lingua albanese" ('Albaania keele õpik'). Teist köidet esitles tema õpetaja, albanoloog Carlo Tagliavini ning seda Ndré Mjedja ajakirjas Leka. Samuti tõlkis ta Diego Valeri, Enrico Grassi, Émile Verhaereni ja Charles Baudelaire’i luuletusi.

1939 asutas Koliqi ajakirja Shkëndija ('Säde'), mis tutvustas lugejatele paljusid uusi andeid.

1940. aastate algus oli Põhja-Albaania geegimurdelise kirjanduse ja üldse Shkodëri kultuuri kulminatsioon. Selles on suured teened Ernest Koliqil kui kirjanikul ja kirjastajal. Kommunistide võimuletulekuga see traditsioon Albaanias hääbus.

1947 hakkas Koliqi tegema kaastööd ajakirjale L'Albania Libera ('Vaba Albaania'). Muuhulgas avaldati seal eepiline poeem "Kânga e Kapidan Markut" ('Kapten Marko laul'), mis ülistab isamaa vabaduse ja albaania õilsate kommete eest 1946 langenud kangelast ja jutustab tema tegudest.

1957 asutas ta ka albaania kirjanduse ajakirja Shêjzat ('Plejaadid'). Igas numbris oli mõni Koliqi kirjutis. Ajakiri ilmus tema surmani, kokku 18 aastakäiku.

1959 avaldas Koliqi luulekogu "Kangjelet e Rilindjes" ('Taassünni laulud') koos itaaliakeelse tõlkega. Selles kutsus ta Itaalia albaanlasi (arbëreshë) üles säilitama keelt ja isamaa tavasid ning uskuma albaanlaste soo surematusse.

1960 ilmus romaan "Shija e bukës së mbrûme" varjunime Hilush Vilza all. Selles on tunda pagulase armastust oma maa vastu ning soovi näha oma maad jälle vabana.

1961 avaldas ta ka luulekogu "Rapsodi e rapsodie delle Alpi albanesi" ('Albaania Alpide rapsoodid ja rapsoodiad'), kus ta ülistab albaania rahva mehisust.

1963 avaldas ta uuesti proosaluulekogu "Shtatë pasqyrat e Narçizit" ('Narkissose peeglid'), mis oli ilmunud albaania keeles Baris trükitud ajalehes Gazeta Shqiptare. Nende sisu on peamiselt vaimulik.

1970 avaldas ta uuesti lühipoeemi "Symfonija e Shqipeve" ('Kotkaste sümfoonia'), mis oli esimest korda avaldatud 1936 Bari ajalehes Gazeta Shqiptare. Teos ülistab albaanlaste minevikku. 1972 tõlkis Anesti Andrea selle teose inglise keelde.

Ernest Koliqi on teinud kaastööd muuhulgas ajakirjadele Hylli i Dritës, Leka, Minerva, Besa, Koha e Jonë, Jeta Katolike, Lajmtari jt.

Koliqi teoseid on tõlgitud saksa, itaalia, inglise, araabia ja kreeka keelde.

HinnangudRedigeeri

Karl Gurakuqi on 1963 kirjutanud: "Ei ole palju meie kirjanikke, kelle nimi oleks albaania kirjanduse ringkondades nii tuntud kui Ernest Koliqi oma; vähe on neid, kelle teosed oleksid nii levinud igas Albaania nurgas, kui need, mis Koliqi on kirjandusele andnud. Nelikümmend aastat näeme tema nime katkematult igat laadi kultuuriilmingutes, mitmesuguste ajalehtede ja ajakirjade – millest mõned on tema enda asutatud ja rahastatud – publikatsioonides, selliste teoste publikatsioonides, mis on tahes-tahtmata määratud omandama olulise koha meie kirjanduse ajaloos.”

Kommunistlik võim nimetas Koliqit kodanliku, reaktsioonilise ja fašistliku kirjanduse peamiseks pooldajaks. Ismail Kadare (1990) kirjutas: "Põhja reaktsiooniliste kirjanike seas oli Euroopa (s.o Itaalia) orientatsiooniga Ernest Koliqi tüüpiliseks näiteks kahjulikust mõjust, mida ehtsale andele avaldas fašistlike ideede pooldamine. Tema ekslik poliitilise leeri valik, mis viis teda algselt sümpaatialt fašismi vastu kollaboratsionistliku kabineti ministrikoha vastuvõtmiseni, osutus saatuslikuks."

TsitaatRedigeeri

[Itaalia albaanlaste kohta:] "Pigem ainulaadseks kui haruldaseks tuleb pidada selle rahva fenomeni, kes pärast viie sajandi pikkust elu välismaal jääb visalt truuks päritolumaa keelele, tavale ja kommetele."

IsiklikkuRedigeeri

1942 sündis abielust õpetaja Vangjelija Vuçaniga esimene laps Marco.

1943 asus perekond elama Itaaliasse, ent Albaaniasse jäänud sugulasi kiusati taga. Ernesti vend preester Mikel Koliqi oli 45 aastat vanglas ja sunnitööl. Hiljem nimetati ta kardinaliks. Ernest ise mõisteti Albaanias tagaselja surma.

1948 sündis Rapallos Koliqi teine laps Elisabetta.

4. mail 1969 suri abikaasa Vangjelija, kes oli olnud tema parem käsi.

Marco suri enne isa.

Elisabetta on abielus itaallase Carlo Olivieriga.

TeosedRedigeeri

Ilukirjandus ja tõlked albaania keelde

  • "Viimne nägemus" (poeem)
  • Kushtrimi i Skënderbeut ("Skanderbegi vägi"; 1924)
  • Hija e Maleve ("Mägede varjud"; 1928; novellikogu)
  • Tregtar flamujsh("Lipukaupmees"; 1935; novellikogu)
  • Poetët e Mëdhej t'Italis ("Itaalia suured poeedid"; kaks köidet 1932 ja 1936; tõlkeantoloogia);
  • Gjurmat e Stinve ("Aastaaegade jäljed"; 1933; luulekogu; pagulaslüürika);
  • Shtatë Pasqyrat e Narçizit ("Narkissose seitse peeglit"; luuletaja draama tumeda tuleviku ees; vaimulikud motiivid)
  • Shija e bukës së mbrûme (romaan; 1960)

Esseed ja tõlked itaalia keelde

  • Epica popolare albanese ("Albaania eepiline rahvaluule"; esseed; Padova 1937)
  • Poesia popolare albanese ("Albaania rahvaluule"; Firenze 1957, Bologna 1985)
  • I tre maggiori poeti d’Albania ("Kolm suurimat albaania luuletajat"; Rooma 1961)
  • Antologia della lirica albanese ("Albaania lüürika antoloogia"; Milano 1963, 1969)
  • Saggi di letteratura albanese ("Esseed albaania kirjandusest"; Firenze 1972)
  • Kriitika ja esteetika (postuumne albaaniakeelne esseekogu, mille pani kokku Stefan Capaliku)

TunnustusedRedigeeri

VälislingidRedigeeri