Ermione

"Ermione" on Gioachino Rossini ooper (azione tragica) kahes vaatuses Andrea Leone Tottola libretole Jean Racine’i "Andromaque’i" (1667) järgi.

Esmaettekanne toimus 27. märtsil 1819 Napoli Teatro San Carlos.

Rollide esmaesitajad

• Isabella Colbran (Ermione)
• Benedetta Rosamunda Pisaroni (Andromaca)
• Andrea Nozzari (Pirro)
• Giovanni Davide (Oreste)
• Michele Benedetti (Fenicio)
• Gaetano Chizzola (Attalo)
• Maria Manzi (Cleone)
• Giuseppe Ciccimarra (Pilade)
• Raffaella de Bernardis (Cefisa)

Dirigeeris Nicola Festa.

Ajalugu

Vaatamata suurepärasele lauljate koosseisule polnud ooperil väljatulekul menu ning see langes pärast seitset etendust repertuaarist välja. Tegemist on aga ühe Rossini parema ja ilusama muusikaga tõsise ooperiga. Kuid see sai selgeks alles pärast ligi 170 aastat unustuses olemist.

Miks ooperi ettekandmine fiaskoga lõppes, on spekulatsioonide teema. On väidetud, et üheks põhjuseks võis olla Rossini loobumine secco retsitatiivi (harvade akordidega saade) kasutamisest deklameeritud retsitatiivide kasuks orkestri saatel. Sellega polnud Itaalia publik harjunud. Ka teema oli tundlikule ooperipublikule tõrjuv. Avalikkusele ei meeldinud traagilised lõpud. Muusikat hinnati liiga revolutsiooniliseks. Poldud rahul avamänguga, mis katkes, kui koor asus esitama Trooja sõja numbrit ja jätkus koorinumbri lõppedes. Publik ootas peategelaste ja koori esituses suurt finaali (Gran Scena) ooperi lõpus. See oli olemas, kuid oli paigutatud teise vaatuse keskele. Ooper lõppes peategelaste tavalise tertsetiga, mis ei kütnud publikut üles nagu nad olid oodanud.

Ebaõnnestumise tõttu ei võetud ooperit üheski teise teatri repertuaari. Rossini kasutas hiljem osa muusikast oma ooperites "Bianca e Falliero", "Eduardo e Cristina", "Zelmira" ja "Moïse et Pharaon".

Vana mehena oli Rossinil ooperi läbikukkumine ikka hingel. Ta oli oma teosesse väga kiindunud ja märkis, et "Ermione" näol on tegemist tema väikese "Wilhelm Telliga" itaalia keeles. Kui eakalt Rossinilt küsiti, kas talle meeldiks, kui "Ermione" tõlgitaks ja kantaks ette Prantsusmaal, vastas Rossini, et see näeb ilmavalgust alles pärast tema surma.

Kuid 1819. aastal oli ta võtnud partituuri ja teksti käsikirja teatrist tagasi ja hoidis seda kiivalt oma käes. Pärast Rossini surma andis lesk Olympe Pélissier Rossini autogrammidega partituuri poliitikule, transporditöösturile, juulimonarhia rahvuskaardi ohvitserile Eugène Lecomte'ile, kes andis selle hoiule Pariisi Bibliothèque Musée de l'Opérale. Üle sajandi muuseumis hoiul olemise järel anti selle järgi 1977. aastal kontsertetendus Sienas.

Järgmine ooperi lavaline ettekanne pärast Napoli väljatulekut toimus Rossini ooperifestivalil Pesaros 22. augustil 1987. Seejärel on olnud teos ettekandmisel Napolis (1988, 2019), Madridis (1991), Roomas (1991), Buenos Aireses (1992), kontsertetendusena Londonis Queen Elizabeth Hallis (1992), kontsertetendusena San Franciscos (1992), Omahas (1992), Glyndebourne'i festivalil (1995), Santa Fes (2000), New Yorgis (2004), Dallases (2004) ja Rostockis (2016).

Ooper on erinevate solistide koosseisudega helisalvestatud 1986., 1995., 2008. ja 2009. aastal.

Rollid

• Ermione (sopran) – Hermione, Heleni ja Menelaose tütar
• Andromaca (metsosopran) – Hektori lesk
• Pirro (tenor) – Achilleuse poeg ja Epeirose kuningas
• Oreste (tenor) – Agamemnoni poeg
• Pilade (tenor) – Oreste kaaslane
• Cleone (metsosopran) – Ermione usaldusisik
• Fenicio (bass) – Pirro juhendaja
• Attalo (tenor) – Pirro usaldusisik
• Cefisa (kontraalt) – Andromaca usaldusisik

Süžee

Tegevus toimub muistses Egiptuses Epeirose palees pärast Trooja sõda. Epeirose kuningas Pirro (Pyrrhus) on Achilleuse poeg. Ta on kihlatud Menelaose tütre Ermionega (Hermione), kuid armub hoopis Hectori leske Andromacasse (Andromache), kes on tema vang. Attalo (Attalus) soovitab Ermionele abielluda Pirroga, et tagada enda ja oma poja tulevik. Kuid Fenicio (Phoenicius) hoiatab, et kreeklased ei lepi kunagi selle liiduga. Oreste (Orestes) aga armastab Ermionet. Ta saabub Egiptusse Kreeka saadikuna ja nõuab Andromaca noorema poja Astyanaxi surmamist, et vältida uue Trooja sõja puhkemist. Pirro lükkab nõudmise tagasi. Andromaca on nõus kuningaga abielluma, kui too kindlustab poja ellujäämise. Saabub pulmarongkäik. Meeleheitel Ermione nõuab Orestelt, et ta tapaks Pirro. Ermionet vaevab küll südametunnistus, kuid ta ei tee midagi, et mõrva ära hoida. Oreste viib Ermione soovi täide, kuid mõistab, et armastusest hullunud naine on teda ära kasutanud. Ermione nõuab, et fuuriad hävitaksid ka Oreste, kuid Pilade ja tema kaaslased kannavad Oreste laevale ning Ermione kukub teadvusetult maha.

Muusikalood

• Fenicio, Andromaca, Cefisa ja Attalo kvartett kooriga "Troja qual fosti un dì!"
• Cleone kavatiin kooriga "Dall'Oriente l'astro del giorno"
• Andromaca kavatiin "Mia delizia! un solo istante"
• koor "Sul lido di Agamennone"
• Oreste kavatiin "Ah! come sorda al mesto pianto"
• ansambel "Sperar poss’io?"
• Ermione aaria "Amata, l’amai"
• Ermione ja Pirro duett kooriga "Non proseguir! Comprendo!"
• Oreste ja Pilade kavatiin "Reggia abborrita!"
• Ermione ja Oreste duett "Amarti?"
• Üheksa tegelase stretta kooriga "Pirro, deh serbami la fè giurata"
• Andromaca ja Pirro duett "Ombra del caro sposo"
• Ermione kavatiin "Dì che vedesti piangere"
• Ermione kantabile "Un'empia mel rapì!"
• Ermione ja Cleone stretta kooriga "Se a me nemiche, o selle"
• Fenicio ja Pilade duett "A così trista immagine"
• Ermione, Oreste ja Pilade tertsett kooriga "Che feci? Ove son?"

Allikad

• Holden, Amanda (toimetaja), The New Penguin Opera Guide, New York, 2001
• Stanley Sadie (toimetaja), The New Grove Dictionary of Opera, Vol. 1. London, 1998
• Made, Tiit, Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
• ERATO-Disques S.A. Rossini Ermione CD, Paris, 1986