Ava peamenüü

Erifond ehk erihoiuosakond (ka "spetsfond") ehk erihoiuhoidla on raamatukogu selline osakond, kus hoitakse trükiseid või muid allikaid, millele avalikkusel ei ole juurdepääsu või see on piiratud või see on ajutine. Hoidlates, olgu need raamatukogud või mitte, võidakse säilitada lisaks trükistele ka filme, helisalvestisi, salvestisi internetist jm.

Nõukogude Liidus võidi erihoiuks kasutada ka terveid raamatukogusid (nn kinnised raamatukogud).[1] Erihoiuhoidlate asutamine sõltus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei organitest ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvast tsensuuriametist. Tsensuuriuurija Kaljo-Olev Veskimäe sõnul käsitas tsensuuriamet erifonde "oma käsualustena ja isegi käsukirjad saatis ta otse eriosakonnale, raamatukogu direktorist mööda minnes."[1] Okupatsiooniaegadel võis erihoiule saatmisega kaasneda osa raamatute füüsiline hävitamine.[2]

Erihoid okupeeritud EestisRedigeeri

Nõukogude okupatsioon. NSV Liidus loodi erihoiuosakonnad suurtes raamatukogudes Moskva, Leningradi ja liiduvabariikide pealinnade riiklikes raamatukogudes 1938. aastal.[3] Erihoidu kasutati poliitilistel põhjustel, et avalikkuse eest varjul hoida kirjandusteoseid, perioodikat, dokumente, käsikirju, fotosid jm. materjale, mis olid otseselt keelustatud või võimule ideoloogiliselt ebasoovitavad. Keeld või ebasoovitavus võis olla tingitud kirjanduses käsitletud teemast, seal avaldatud faktilistest andmetest, autori isikust, väljaandmise ajast jm. Eestis algatas erihoiuosakonna loomise hariduse rahvakomissar Jüri Nuut oma käskkirjaga nr. 589 18. maist 1945. Esimene selline osakond loodi Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogus 1. juunil 1945 [4] seeläbi, et Riiklikul Kirjandusmuuseumil tuli loovutada erihoiule 54 kasti ja pakki mitmesuguseid materjale nii raamatukogust, bibliograafia osakonnast kui ka käsikirjade osakonnast. 22. augustil 1945 võttis EK(b)P Keskkomitee büroo aga vastu otsuse "Eesti NSV muuseumide olukorrast ja selle parandamisest" ja leidis, et Nuut andis kahjuliku kirjanduse hävitamise asemel "vale käskkirja" ning EK(b)P linnakomiteedel tuleb koos NKVD ja Glavlitiga korraldada muuseumide ja dokumentide täielik revisjon, välja valida see, mis kuulub säilitamisele NKVD arhiivides ja puhastada muuseumide fondid "fašistlikust ja nõukogude-vastasest kirjandusest."[5] Revideerimise ja puhastamisega koos loodi esimesed erihoiuosakonnad Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu ja Ajaloomuuseumi juurde Tallinnas ning Kirjandusmuuseumi juurde Tartus, hiljem lisandusid kinnised raamatukogud Partei Ajaloo Instituudis ja Eesti NSV Välisministeeriumis. 1961. aastaks moodustati ENSV ORKA Tallinnas ja ENSV RAKA Tartus.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996, lk 162
  2. Piret Lotman. Hävitatud raamat ja eestlase identiteet [1] – Tuna 2002, lk. 100–101.
  3. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996, lk 157.
  4. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996, lk 160
  5. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996, lk 161

VälislingidRedigeeri