Vikipeedia

Suntaži piiskopilinnus

 See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Suntaži mõis.

Kaart Suntaži piiskopilinnus (eesti Suntseli, saksa Sunzel)[1] oli Riia peapiiskopkonna Väina liivlaste aladel asunud piiskopilinnus, mis paikneb Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 50 km kaugusel Riiast, Ogre piirkonnas (Ogres novads)[2], Ogre linnas, Mazā Jugla (Väike-Jugla, Klein Jegel) jõe põhjapoolsel e. paremkaldal, Maza Jugla vasakpoolse lisajõe Abze (Die Abse) suudmekoha lähedal.[3] Linnuse täpne asukoht on lokaliseerimata, kuid arvatakse, et see asus praeguse koolikompleksi hoonestuse (endise mõisasüdame) kohal.

Muinasajal kuulus Suntseli väinaliivlaste asuala kirdepiirkonda, lätlaste Autine linnusepiirkonna läänepiiri lähedale. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia maakonna Suntseli kihelkonnas[4] (Kirchspiel Sunzel).

Linnuse oletatav asukoht praeguse Suntaži gümnaasiumi kohal[5] asub u. 70 m. ü. m. Möödavoolava Väike-Jugla jõe tasapind jääb u 60 m kõrgusele ü. m. Asukoha aadress: Ogres novads, Suntažu pagasts, Suntaži, Suntažu vidusskola, LV-5060

Suntaži valla vapp
Suntaži mõis 2000. aasta veebruaris

Nimekujud muuda

Praeguseks on teada, et kohanimi on liivi päritolu. Lätlastel on ka rahvapärimus, mille järgi kohalikud talupojad Riia linna asutamise ajal kogusid kohalikest metsadest sammalt ja kasetohtu; läti keeles "sūnas" ja "tāsis"; ning saatsed seda ehitustele Riiga. Nendest sõnadest tuli kokku "suntasi".[6]

  • castrum Sundesel[7]
  • slot Suntzel
  • hus Suntesell
  • Schlote Zunzell
  • Suntezell, Szunssl, Senteselle.[6]
  • 1611 – Sunsel[8]
  • 1620 – Sonczel[9]
  • 1639 – Zouzel[10]
  • 1640 – Sontzel[11]
  • 1659 – Sontzel[12]
  • XVII saj. III veerand – Sonsel[13]
  • XVII – XVIII sajandi vahetus – Zonzel[14]
  • 1770 – Sonzel.[15]

Ajalugu muuda

Linnus algusaegadest Liivi sõjani muuda

Tõenäoliselt juba XII – XIII sajandi vahetusel langes see liivlaste ja lätlaste vaheline piiriala saksa feodaalide võimu alla.[6]

1206 ristis preester Daniel Sidgunda kihelkonna liivlasi ka Remini linnuses, mis asus praeguse Suntaži lähedal Maza Jugla jõe käärus tõenäoliselt Lielviragulta linnamäel.[16] Pärast rahva ristimist algas kirikute ehitus. 1207. aastal jaotati maad Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel.

1223. aastal on ehitatud baltisaksa ajaloolaste (Arndt) arvates linnus piiskop Alberti poolt lauamõisana ja allus Riia Toomkapiitli dekaanile[17]. Dokumentaalset kinnitust sellele ei ole. Linnuse lähedal asuvat kirikut on mainitud juba XIII sajandil.[6]

1318 on linnust esmamainitud kirjalikult, kui Liivi ordu oli linnuse sama aasta 23. veebruaril peapiiskopilt vallutanud ja pidi selle tagasi andma. Linnusest on kirjutatud, kui ordu valduses olevast peapiiskopi lauamõisast.[18] Tuulse arvates pidi majanduslinnus umbkaudu sellal tekkinud olema.[19]

1388 räägitakse ürikus ühest Otto Pitkeveri käsutuses olevast härrastemajast, mis asub Suntaži lähedal. Mainitud on ka Suntažis elavaid liivlasi, millest võib järeldada, et lossiteenijad olid liivlased.

1438 (1436, 15. augustil) ostsid toomkapiitli kanoonikud peapiiskop Henning Scharpenbergilt Suntaži linnuse koos mõnede ümbritsevate mõisatega. Toomkapitli linnused olid sõja ajal küll ka vastupanutugipunktideks, kuid põhirõhk oli neis siiski majandustegevusel.

1469 läänistas Riia Toomkapiitel lossi maadest hiljem Smerle mõisana tuntud lahusmaatükid Johann Murrenile ja Matthias Schimmelpfenningile.

1479. aasta algul hõivas Liivi ordu meister Berndt von der Borchi käsul 14 päevaga "ilma mõõgalöögi või tulirelva lasuta" kõik peapiiskopkonna linnused sealhulgas Suntaži. 1477 mais oli peapiiskop Silvester Stodewescher pannud tüli käigus kirikuvande alla kogu Liivi ordu, riialased ja kaupmehed. Viimased kaebasid Rooma paavstile ja see käskis Silvesteril kirikuvande tühistada, kuid peapiiskop ei kuuletunud. Algaski nn Paavstisõda (Pfaffen – Krieg). Silvester palus abi Rootsi kuningalt ja 1478. aastal, veidi enne jõule saabusidki maale rohkem kui 200 sõjameest, kuid ordumeister tegutses otsustavamalt.[6]

1522 tagastati linnus toomkapiitlile ja 22. oktoobril jaotas peapiiskop Jasper Linde linnuselääni 8 osaks. Suntaži sai endale toomdekaan Jacob Meck. Nagu sõjasündmused XVI sajandil näitasid oli linnus hiliskeskaja lõpuks küllalt tugevalt välja ehitatud.[20]

Linnus Liivi sõjast Poola-Rootsi sõjani muuda

1560 läbisid vene väed laastates kogu põhjapoolse Vidzeme (Keskmaa), kohtamata suuremat vastupanu. Nad hõivasid ja põletasid maha Ruhja (Rujiena), Asti (Burtnieki), Rosula, Toreida (Turaida), Sigulda, Nitaure, Skujene ja Suntaži linnused. Viimane oli ka juba enne osaliselt purustatud.[6]

1562 läksid linnus ja lään Poola-Leedu kuninga valdusse. Jacob Meck jätkas linnuse kastellaanina.[21]

1568. aasta 15. juunil (juulis) (1566) kinkis Poola kuningas Zygmunt II August Suntaži linnuselääni pärusvalduseks Riia Peapiiskopkonna viimasele toomdekaanile Jacob Meckile. Mecki valduses oli linnus juba ka varem.

1574 kinkis Suntaži kastellaan Jacob Meck Suntaži ametkonnavalitsejale Baldwin Grootile Grooten-Landi (hilisema Baldwinshofi) maatüki, mis ka enne linnuselääni kuulus.

1577 hõivasid linnuse ja panid selle põlema poola väed Matthias Dembinsky juhtimisel. Hiljem linnus taastati.

1582, 2. mail aga andis poola kuningas Stephan Bathory linnuse üle hoopis Pärnu vojevoodile Mathias Dembinskyle, kuna viimane oli oma kuludega kuningat Liivi sõjas hästi teeninud. Linnuselääni mõisad jäid Mecki lesele Anna von Mengdenile, kes sel ajal oli naitunud juba Christoph Richteriga. Viimane andis mõisad edasi oma kasupojale Engelbrecht Meckile, jättes endale ainult Siggundi ja Wattrani vakused. Ka Suntaži linnuse juurde kuuluv Bresenhofi väikemõis oli 400 kuldna eest panditud Riia linnapeale Franz Nyenstedtile ja samuti Stefan Bathory poolt talle kinnitatud.[17]

1582 koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Suntaži on keskmisest veidi väiksem.[22]

1593 tekkis Meckide ja Nyenstedtide perekonna vahel mõisate omandiküsimuses tüli.

Linnus Poola-Rootsi sõjast Põhjasõjani muuda

1601. aasta alguses, veel isegi enne Volmari ja Võnnu linnuste langemist läksid Liivi keskmaa väikelinnused rootsi hertsogi Karli poole üle. Ka Suntseli alistus ilma igasuguse vastupanuta.[23] Rootsi vägede saabumist oodati igatsusega juba aastavahetusel, igatahes läks piirkonna aadel hea meelega hertsog Karli poole üle.[24] Hiljem, sama aasta sügisel poolakate naastes võeti karistusmeetmete käigus rootslaste poole üle läinud aadlikelt mõisad ära.

1604 koostati Suntselis "Franz Nyenstadti Liivimaa kroonikad".

XV sajandist kuni XVI sajandi lõpuni kuulus linnus Riia Toomkapiitlile. Toomkapiitli liikmed elasid Riia Toomkirikus seni, kuni neile hakati lauamõisaid läänistama. Praost sai Dole, dekaan Suntaži ja hiljem lisandus ka Krimulda.

1611. aasta paiku on Fabriciuse kroonikas üles tähendatud, et keskaegne Suntaži linnus loeti kuuluvaks Liivi ordu marssalile ja komtuuridele.[25] Linnus oli olnud varem pikka aega ordu valduses ja võimalik, et ka ordu poolt hästi välja ehitatud.

1626, Poola-Rootsi sõja ajal hõivasid linnuse poolakad.

1633 on linnust iseloomustatud, kui tugevat kindlust.[6]

1661. aastal maapäeval kaebasid Väina piirkonna aadlikud, et möödunud sõjad on tugevasti kahjustanud nende mõisaid – segast olukorda kasutades on talupojad mõisatest ja taludest põgenenud, ning mitmed Riia ümbruse mõisad on rüüstatud ja mahapõletatud seisukorras, eriti Suntaži, Madliene, Bukulta, Ropaži, Lielvarde, Aizkraukle, Malpils, Salaspils, Üksküla, Dole, Allaši, Sigulda ja Turaida.[6]

1689 kuulus Suntaži koos kogu distrikti mõisatega reduktsiooni alla. Suntažile kuuluvad mõisad olid: Baldingshof, Bresemoise, Kewel (Käwel), Absenau (Ohsula), Castran, Schmerle, Siggund (Rikter), Wattram ja pastoraat.[26]

Linnus Põhjasõjast tänapäevani muuda

 
J. C. Brotze joonistus Suntselist 1790. Vaade lõunast, vasakul mõisahoone ja paremal luteri kirik

1700–1721, Põhjasõja ajal purustati linnus täielikult.

1764. aastal läks mõis parun H. G. Ingelstormi valdusse.[21]

1780–1782 ehitas parun von Mengden Suntažisse uue lossi, arvatavasti siis vanale linnusekohale selleks ka linnusevaremeid lammutades.

18. sajandi lõpuks polnud linnusest enam maapinnale midagi alles jäänud.

1796 joonistas uut lossi juba Johann Cristoph Brotze. Oma väljanägemiselt meenutas ta majalinnust, ülakorrus oli vahvärk (palksõrestik) – konstruktsiooniga, siseõue ümbritses galerii.

1905. aasta revolutsiooni ajal loss põles.

1920. aastal võõrandati mõis Läti maareformi käigus selle viimaste omanike von Hanenfeldide käest.[27]

Ehitus muuda

 
Vaade Suntaži mõisale 2012 augustis

Suntaži puhul oli tegemist vabakujulise laagerkastelliga[28], mis oli küllaltki tugevalt välja ehitatud. Ilmselt ka seetõttu, et Suntsel asus peapiiskopkonna ja ordumaade piiri lähedal – kirdest ähvardasid Jaunpilsi (Zaube, Jürgensburg) 23 km ja Nitaure (Nitau) 25 km, põhjast Mālpils (Lemburg) 12 km ja loodest Ropaži (Rodenpois) ordulinnused 20 km kaugusel. 30 km läände jäi veel Salaspilsi (Kirchholm) ordufoogti linnus.

Ainus piltkujutis linnusest pärineb XVII sajandi teedeatlasest, mis kirjeldab teekonda Riiast Aluliinasse.[6] Pildilt on hästi ära tuntav ebareeglipärase kujuga laagerkastell, millel on üllatavalt palju – vähemalt 5 torni kaitsemüüris ja lisaks üks valdustorn kastelli ühes nurgas paiknevas pealinnuses. 4 kaitsemüüri torni on nelinurksed, üks neist paistab olema siseküljelt avatud, teine torn kaitseb väravat, kolmas on nurgatorn; ning üks neist on tõenäoliselt tulirelvade ajastust pärinev ümartorn, mis kaitseb kastelli ringmüüri keskelt pealinnuse pikemat elukorpuse nurka.

Linnuse asendi kohta ilmakaarte suhtes ei saa jooniselt midagi välja lugeda, aga kui paigutada see tänapäevaselt harjumuspärasele põhja-lõuna teljele ja pealinnus praeguse Suntaži keskkooli uue hoonetiiva kohale, siis selgub, et kastell asetses Väike-Jugla lõunapoolses lookes u 40 m kaugusel jõest 10 m kõrgusel platool. Hilisem mõisa härrastemaja jääks siis kastelli loodepoolse ringmüüri äärde. Kõrge jõekallas kaitses kolmnurkset platood kahest küljest, ainult põhjakülg tuli maa poolt kraaviga kaitsta. Linnus kaitses lääne poolt ka põhja–lõunasuunalist jõeületuskohta idast läände voolaval jõel. Jõeületuskohast 400 m lõunas asus (ja asetseb tänapäeval samuti) ka tähtis teederist, kus väiksem Mālpilsi–Lielvarde maantee kohtus suure Riia–Sesviina (Cesvaine) postimaanteega. Ühtlasi jäi see ristmik ka siis linnuse kaguküljel asetseva suurtükitorni laskeulatusse.

Praegune seisukord muuda

Linnusest pole maapinnal nähtavaid jälgi säilinud ja nii ei olegi isegi tema täpne asukoht teada. Asjasse saab selgust tuua ainult arheoloogiliste proovikaevamistega.

Viited muuda

  1. ↑ EKI KNAB
  2. ↑ Läti kaart
  3. ↑ Suntseli kaart
  4. ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1791, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. I
  5. ↑ "Pilis un muižas". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 15. märtsil 2014.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Rimša castle
  7. ↑ Urkundenbuch II, Bunge, lk 44
  8. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 52
  9. ↑ Livonia/Per Gerardum Mercatorem cum privilegio, Läti Rahvusraamatukogu, kalender Livonia 2013
  10. ↑ Nova Totius Livoniæ, Joan Janßonium, Amsterdam, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, kalender Livonia 2013
  11. ↑ Livonia, Vulgo Lyefland, Joan und Willem Janszon Blaeu, Amsterdam, Läti Rahvusraamatukogu, kalender Livonia 2013
  12. ↑ Carte de la Livonie ou Lifland, Adam Olearius (Oelschläger), reisikiri
  13. ↑ Tabula Ducatuum Livoniæ et Curlandiæ, 1673–1686, Gerard Valck, Amsterdam
  14. ↑ La Livonie, (1674–1729) Pieter van der Aa, Leiden
  15. ↑ Neue erdbeschreibung, A. F. Büsching, lk 700
  16. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk. 68
  17. ↑ 17,0 17,1 Hagemeisters Geschichte, lk 61
  18. ↑ UB II, 661.
  19. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 254
  20. ↑ Renner 327.
  21. ↑ 21,0 21,1 Vietas
  22. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1
  23. ↑ Nyenstädt, lk. 107
  24. ↑ Ajalooline ajakiri nr. 3, 1932, lk 145
  25. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 51
  26. ↑ Topographische Nachrichten, A. F. Hupel, lk 76, 77
  27. ↑ https://web.archive.org/web/20131224091223/http://www.pilis.lv/a_pnm/view.php?id=9&prop_id=168 Pilis un muižas]
  28. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 431
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Suntaži_piiskopilinnus&oldid=6389408"