Rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioon
Rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioon (ka Chicago konventsioon; inglise keeles (Chicago) Convention on International Civil Aviation) on 7. detsembril 1944 Chicagos vastu võetud konventsioon, mis pani paika rahvusvahelise lennunduse põhiprintsiibid.
Konventsiooni järgi moodustati Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO).
Eesti ühines konventsiooniga 1992.[1]
Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi ametnik Adolf Berle oli rahvusvahelise lennunduse konventsiooni diskussiooni aktiivne edasiviija ning inimene, kelle tõttu jõuti 1944. aastal rahvusvahelise lennunduse konventsioonini. Adolf Berle oli välisministeeriumi riigisekretäri abi, ülikooli professor ning pikaaegne Ameerika presidendi Franklin D. Roosevelti toetaja. [2]
Konventsiooni ajalugu muuda
Enne rahvusvahelist tsiviillennunduse konventsiooni olid rahvusvaheliselt välja kujunenud õhuvabadused, millega oli riikidel õigus omavahel kaubelda. Siiski ei olnud need vabadused ühtselt kasutusel kõikides riikides, muutes ühtse reguleeritud õhuruumi tagamise keeruliseks. [3]
Esimesed “õhuvabadused” olid järgmised [2]:
- õigus välisriigi kohalt süütult üle lennata;
- õigus maanduda mittekommertseesmärgil;
- õigus transportida reisijaid välisriiki;
- õigus võtta välisriigis reisijaid peale ning viia neid tagasi lennuki tootjamaale;
- õigus võtta välisriigis peale reisijaid ning viia neid teise välisriiki (selle õiguse üle toimusid rahvusvaheliselt kõige suuremad vaidlused);
- õigus viia reisijaid ühe riigi piires ühest punktist teise (sellel õigusel oli vähe toetajaid ning sellega ei arvestatud kunagi väga tõsiselt).
Õhuvabaduste väljakujunemise ajal tegid omavahel koostööd ning pidasid läbirääkimisi kaks suurriiki: Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia. Esialgsed välja töötatud lennunduse õigused ning kokkulepped taheti seada vaid nende kahe riigi vahel, kuigi mõlemad osapooled teadsid, et tulevikus tuleb kõik õigused kooskõlastada kõikide riikidega. Siiski arvestati võimalusega, et kokkuleppest jäetakse välja Nõukogude Liit. [2]
Ameerika Ühendriikide president Roosevelt andis 1944. aasta septembris võimaluse korraldada Chicagos rahvusvaheline lennunduse konventsioon. Konventsioon algas 1. novembril ja selle alguses luges konverentsi presidendiks valitud Adolf Berle ette president Roosevelti pöördumise. Roosevelt rõhutas oma pöördumises, et usub, et rahvusvaheline lennundus aitab tagada maailmas rahu. [2]
Konventsiooni liikmesus muuda
Kuigi algselt lootis Suurbritannia, et konventsioonile kutsutakse ainult riigid, kes on nende riigi arvates sümpaatsed, siis konventsioonile kutsuti kõik mittevaenulikud riigid. Konventsioonil olid kohal eestkostjad 54 riigist. Kõige esmalt dokumenteeriti kohalolek järgmistest riikidest: Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest, Kuubalt, Tšehhoslovakkiast, Austraaliast, Belgiast, Kanadast, Indiast, Uus-Meremaalt, Türgist, Lõuna-Aafrikast, Brasiiliast, Peruust, Hiinast, Poolast, Mehhikost, Hollandist, Norrast, Rootsist, Islandilt, Iirimaalt ja Suurbritanniast. [3]
Konventsioonil kujunes välja kaks leeri: Suurbritannia toetajad ning Ameerika Ühendriikide toetajad. Mõlema leeri vahel tekkis usaldamatus ning kardeti, et üksteisega kohtutakse teise osapoole selja taga. Kanadalasest vaatleja vahendas konventsiooni kohta lisaks, et konventsioonil osalenud riigid ei usaldanud teineteist, ei uskunud teineteise koostöövalmidusse ning võimesse läbirääkimisi pidada. Mitmel korral puhkesid läbirääkimistel sõnelused, mille tõttu oli teiste rahvuste esindajaid oli raske kuulata. Lisaks süüdistas Suurbritannia Ameerika Ühendriike kõnede pealtkuulamises, mille Ameerika Ühendriigid hiljem ka üles tunnistasid. [2]
Konventsiooni tulemusena nõustusid kõik riigid, et rahvusvahelise lennuliikluse ohutu ja korrigeeritud arengu järelevalveks on vaja alalist rahvusvahelist organisatsiooni. Kuigi selle organisatsiooni suurust, osapooli ning võimude jaotamist ei olnud veel otsustatud, pani see aluse Rahvusvahelisele Tsiviillennunduse Organisatsioonile. [4]
Viited muuda
- ↑ RT II 2000, 2, 12 (vaadatud 05.07.2017)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 D. Mackenzie, ICAO: A history of the international civil aviation organization. University of Toronto Press, 2010.
- ↑ 3,0 3,1 H. A. Bowen, “Chicago International Civil Aviation Conference,” Geo Wash Rev, vol. 13, p. 308, 1944.
- ↑ H. Colclaser, “The New International Civil Aviation Organization,” Va Rev, vol. 31, p. 457, 1944