Peter Carl Fabergé

Peter Carl Fabergé (ka Karl Gustavovitš Fabergé; 30. mai (18. mai vkj) 1846 Peterburi – 24. september 1920 Lausanne) oli Venemaa kullassepp, kes sai tuntuks eelkõige oma rikkalikult juveelidega kaunistatud väärismetallist lihavõttemunadega.

Päritolu ja õpingud muuda

Peter Carl Fabergé isa oli Pärnus sündinud kullassepp Gustav Fabergé ja ema taani kunstniku tütar Charlotte Jungstedt. Isa suguvõsa oli pärit Prantsusmaalt, kuid 17. sajandil olid tema hugenottidest esivanemad sunnitud tagakiusamise eest Saksamaale pagema. Peter Carl Fabergé vanaisa Peter Fabergé kolis 1800. aastal Liivimaale. Paar aastat enne Peter Carli sündi oli pere kolinud Peterburi. Peter Carl oli pere vanim poeg ning traditsiooni järgi lasus tal kohustus oma isa tööd jätkata.

Peter Carl õppis Peterburi Püha Anna saksa koolis. 1860. aastal asus perekond elama Dresdenisse, kus Peter Carl jätkas õpinguid Dresdeni kaubanduskoolis ja Pariisi kaubanduskolledžis. Peter Carl õppis ametit kuulsa Frankfurdi meistri Friedmani juures. Õpipoisiajale järgnes ringreis Euroopas, et tutvuda kunstieluga muu hulgas Londonis, Pariisis ja Firenzes.

Tegevus juveliiri ja ettevõtjana muuda

Fabergé äri Moskvas, aadressil Kuznetski Most 4 (aastal 1893)

Fabergé logo

1864. aastal kolis Fabergé perekond tagasi Peterburi. Peter Carl Fabergé asus tööle oma isa 1842. aastal asutatud kullassepaäris ning 1872. aastal võttis firma juhtimise üle.

Algul jätkas Fabergé ettevõttes seni valitsenud stiilis, luues peamiselt prantsuse moe järgi valmistatud käevõrusid, prosse ja medaljone. Samal ajal töötas ta vabatahtlikuna Ermitaažis keisrikoja aardeid parandades, hinnates ja kataloogidesse kandes, õppides selle töö käigus põhjalikult tundma vene stiili. Selle tulemusel lõi ta originaalse stiili, mis ühendas vene käsitöö- ja Euroopa juveliirioskused.

Noorema venna Agatoni liitumine firmaga 1882. aastal tõi kaasa uued tuuled ning töökoja stiil muutus tundmatuseni. Agatoni pealekäimisel osalesid vennad samal aastal ülevenemaalisel näitusel, kus võitsid kuldmedali ning äratasid enneolematut tähelepanu.

Fabergé teosed jäid teiste hulgas silma ka keiser Aleksander III-le ja keisrinna Marija Fjodorovnale, kes ostis mõne pisiasja. Kolm aastat hiljem, 1885. aastal, nimetati Fabergé õukonna kullassepaks. Sellest alates tellis keiser igal aastal keisrinnale kinkimiseks ühe lihavõttemuna. Traditsiooni jätkas Nikolai II, kes tellis lisaks teise muna oma ema jaoks. Viimase pühademuna valmistas Fabergé 1917. aastal, kuid see jäi keisrile üle andmata. Kokku valmistati keisrikojale 50 keiserlikku pühademuna.

Peale keisriperekonna tegi ta erandkorras pühademune ka teistele. Kaheteistkümnest teadaolevast munast seitse valmistas ta kullakaevanduste omaniku Aleksandr Kelchi abikaasale Varvara Kelchile ning ühe hertsog Marlborole, Emanuel Nobelile, krahvinna Zinaida Jussupovale ja Feliks Jussupovile ning Kreeka kuningale Geórgios I-le.

Alates 1880. aastatest valmistas Fabergé üha rohkem ka luksuslikke tarbeesemeid, sealhulgas kirjatarbeid, pildiraame, tuhatoose, portsigareid, kelli. Fabergé ei olnudki mitte niivõrd meisterlik juveliir, vaid eelkõige suurepärane ideede generaator, taibukas ärimees ja hea organisaator. Ta leidis oma ideede teostamiseks parimad käsitöömeistrid nii Venemaalt kui ka välismaalt (Mihhail Perhin, G. Wingström, V. Zujev, A. Holmström, Viktor Aarne kuni 1904. aastani). Tema meistrid olid enamasti iseseisvad ettevõtjad. Välismaa meistrid meelitas ta Venemaale, pakkudes neile muu hulgas tasuta töökodade kasutamise võimalust ja head tasu.

1897. aastal sai Fabergést ka Rootsi kuningakoja kullassepp.

Fabergé esindas Venemaad 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. Selle eest autasustati teda Auleegioni ordeniga. Selleks ajaks oli tema töökojast saanud suurettevõte, kus töötas sadu inimesi. Ainuüksi Peterburis oli umbes 500 töötajat; lisaks olid allüksused Moskvas, Kiievis, Odessas, Nižni Novgorodis ja Londonis. Aastatel 1882–1917 valmistati umbes 150 000 eset.

Oktoobrirevolutsioon sundis Fabergé oma ettevõttest loobuma. Ta müüs selle töötajatele ning põgenes Lätti; võimaluse selleks andis Bresti rahulepingu klausel, mis võimaldas Saksa sõjaväe poolt okupeeritud territooriumitelt pärit isikutel sinna tagasi pöörduda. Kui Punaarmee Läti 1919. aastal vallutas, põgenes ta edasi Saksamaale. Fabergéde varanduse väärtuseks hinnati tollal 1 603 614 rubla kullas. See jäi Peterburi ning kadus revolutsioonisündmuste käigus^[1] ega pole siiani välja ilmunud. Osa Peterburi jäänud väärisesemeid (2400) konfiskeeris Fabergé töökodade läbiotsimisel Peterburi Tšekaa 1919. aastal ning teise osa (322 eset), mille Fabergé oli Šveitsi ja hiljem Norra Peterburi esindusse hoiule andnud, röövisid "tundmatud" relvastatud isikud Norra esindusest. Vene ajakirjanduse andmetel müüdi Nõukogude Venemaale jäänud 32 Fabergé pühademuna välismaale, neist 30 omandas Armand Hammer^[2].

Peter Carl Fabergé suri veidi hiljem Šveitsis Lausanne'is ning maeti Cannes'i.

Emigratsioonis müüsid Fabergé pojad 50 000 dollari eest kaubamärgiõigused (välja arvatud juveliiritööd) ameerika päritolu seebiärimehele Runinile, kes müüs need hiljem ettevõttele Unilever. Fabergé kaubamärgi õigused juveliiritoodete loomiseks sai aga Saksa juveliir Karl Meyer^[3].

Isiklikku muuda

Augusta Julia Jacobs (Fabergé) (?? – 1925)

1872. aastal abiellus Peter Carl Fabergé keiserliku mööblitöökoja juhi tütre Augusta Julia Jacobsiga. Nad said pojad Jevgeni, Agaton (Agafon^[4]), Aleksandr ja Nikolai.

Teosed muuda

Aleksander III jaoks valmistatud ratsanik

Pikemalt artiklis Fabergé munad

Aastatel 1885–1917 valmistas Peter Carl Fabergé koos oma abilistega 69 luksuslikku lihavõttemuna. Neist 50 tehti Vene keisrikojale, nii Aleksander III kui ka Nikolai II jaoks.

Seitse lihavõttemuna valmistati Kelhi perekonna tellimusel. Kaheksa muna asukoht on teadmata (Vene keisri Aleksander II portreega, Taani kuninga Christian IX ja kuninganna kujutistega).

Fabergé munad on kunstioksjonitel hinnatud kaup, mille eest makstakse miljoneid. Suurim erakogu kuulub vene miljardärile Viktor Vekselbergile. Suur osa munadest on hoiul USA ja Venemaa muuseumides. Fabergé munade omanike hulgas on ka Briti kuninganna Elizabeth II, kellele kuulub kolm muna, ja Monaco vürst Albert II.

Lisaks lihavõttemunadele valmistas Fabergé arvukalt lauahõbedat, ehteid ja muid esemeid.

1894. aastal keiser Nikolai II kroonimise auks valmistatud pühademuna hind oli viimati 24 miljonit dollarit^[2].

2002. aastal müüdi Christie's oksjonil Fabergé 1913. aastal keiser Nikolai II-le valmistatud Talvemuna 9,579 miljoni dollari eest^[5].

2004. aastal omandas Vene miljardär Viktor Vekselberg oksjonile väljakuulutatud kirjastusmagnaat Malcolm Forbesile kuulunud üheksa pühademuna veel enne oksjonit väidetavalt 120 miljoni dollari eest^[6].

2007. aastal maksis vene ärimees Aleksandr Ivanov Rotchildi perekonnale kuulunud Fabergé Rotchildi muna eest Christie'si oksjonil 18,5 miljonit dollarit.^[7]

Teoste võltsingud muuda

Kontrollimata andmetel olevat NSV Liidu kaubanduskomissar Anastass Mikojan andnud Venemaale jäänud Fabergé pitseri Armand Hammerile, kes korraldas Fabergé toodete väljavedu Nõukogude Venemaalt ning toodete võltsimist^[3].
1980. aastail peeti NSV Liidus kinni ja mõisteti süüdi esmaklassilisi Fabergé toodete võltsinguid valmistanud Mihhail Monastõrski^[8]^[9].