Kodukits
Kodukits (Capra hircus või Capra aegagrus hircus) on veislaste sugukonda kitse perekonda kuuluv sõraline. Kodukits on aretatud pulstikkitsest. Kitsed on üks esimesi kodustatud liike ning inimene on kodukitse pidanud umbes 10 000 aastat. [1]
| Kodukits | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
|
Kodustatud | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond |
Veislased Bovidae |
| Alamsugukond |
Caprinae |
| Perekond |
Kits Capra |
| Liik |
Kodukits |
| Binaarne nimetus | |
|
Capra hircus (Linnaeus, 1758) | |
| Sünonüümid | |
|
Capra aegagrus hircus | |
Kitsed on võimelised kohanema erinevate ökoloogiliste tingimustega ning neid peetakse vähenõudlikeks põllumajandusloomadeks. Nende intelligentsus, julgus, mängulust ja sõbralikkus on neile hästi tuntud omadused. Kitsi on kasvatatud eelkõige piima ja liha pärast, kuna kitsepiim ja -liha on väärtuslikud toitained. Kitsepiimast tehakse ka juustu, võid ja muid piimatooteid. Lisaks on ka kitse villast ja nahast valmistatud esemed hinnalised ja nõutavad. [2]
20. veebruari, 2024. aasta seisuga oli Eestis 3577 kodukitse ning 445 kitsekasvatajat. [3]
Terminoloogia muuda
Üldnimetus – kits, emasloom – kits, isasloom – sikk, sokk, poeg – tall.
Ajalugu muuda
Kitsed olid ühed esimesed loomad, keda kodustati. Ajalooliste märkide järgi näib, et kitsi kodustas mitte ainult üks, vaid mitu kogukonda. Kodustamine ei olnud kiire protsess, vaid pigem aeglane areng, mis algas metskitsede jahist. Aja jooksul hakkasid kogukonnad oma karja hooldama, kasvatama ja arendama. Varajase kodustamise tunnustest, nagu näiteks luud, mis on tekkinud isasloomade tapmisest, võib järeldada, et kodustamise protsess algas umbes 10 500 aastat tagasi Türgis ja Iraanis. [1]
Umbes 8000 aastat tagasi hakkasid inimesed juba valima kitsi nende suuruse, viljakuse, udara kuju ja värvuse järgi. Erinevad ühiskonnad eelistasid erinevaid karvkatte värvusi ja mustreid. [1]
Anatoomia muuda
Kits on üks väiksemaid kodustatud mäletsejalisi. Täiskasvanud emane kääbuskits võib kaaluda vaid 9,1 kg ja olla kõigest 45,7 cm pikk, samas India Jamnapari, Šveitsi Saaneni ja Alpide kitsetõud võivad kaaluda kuni 113,5 kg ning ulatuda kõrguselt 106,7 cm. Kitsede sarvede olukord võib olla erinev. Mõned kitsed on geneetiliselt sarvedeta, samas teistel võivad olla sirbi- või kruvikujulised sarved. Et vältida teiste kitsede ja nende käitlejate vigastusi, eemaldatakse paljudel kitsedel sarved varases eas. Erinevad tõud võivad omada sirgeid, kumeraid või veidi sissevajunud ninasid. Nende kõrvad võivad olla kas püsti või lontis, olenevalt jällegi tõust. Kitse karvad võivad olla nii lühikesed kui pikad ning need võivad esineda erinevates tekstuurides: lokkis, siidised või veidi karedamad. Osadel võib olla ka habe. Kitsekarjas kohtab igasuguseid värve: ühtlaselt mustad, valged, punased, pruunid, laigulised, kahe- ja kolmevärvilised või segunenud toonid. Lisaks võib mõndadel olla näol triibud või kaelal uhked must-valged sadulad. Kitse silmadel on ristkülikukujulised pupillid ning nende värvus võib ulatuda soojast kollasest kuni sügava pruunini. Kitsed eelistavad sageli öösel toitu otsida ning seetõttu arvatakse, et neil on suurepärane öine nägemine. [4]
Põllumajandus Eestis muuda
Enamik piimatõugu kitsi Eestis on sarvedega, lühivillalised ning nende värvus võib olla valge, hall või pruun, kuid esineb ka kirjusid ja musti isendeid. Objektiivsed andmed piimajõudluse kohta puuduvad, kuna Eestis ei ole kitsede puhul läbi viidud jõudluskontrolli. [2]
Enamus kitsedest peetakse kodumajapidamistes üksikute isenditena, kus piim lüpstakse käsitsi ning saadud toorpiima kasutatakse peamiselt pere tarbeks joogipiimana. Viimastel aastatel on kodustes tingimustes kitsepiimast juustu, kohupiima, võid ja muid tooteid hakatud valmistatud üha rohkem. Turustatud piima kogus on väike. [5]
Tõud muuda
Tänapäeval eksisteerib maailmas üle 300 erineva kitsetõu, keda leidub kõikjal, välja arvatud Antarktikas. Kitsed kohanevad hästi erinevate tingimuste ja keskkondadega. Näiteks suudavad nad elada nii inimasutustes, kui ka troopilistes vihmametsades ja kuivades ning kuumades kõrbetes. [6]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Tamsin, C (2022). "When Were Goats Domesticated, and Where?". Lk 1-3.
- ↑ 2,0 2,1 Kalda, H (2013). "Mahepõllumajanduslik kitsekasvatus". Lk 3.
- ↑ on 26.02.2024, Mirjam Pikkmets. "Eesti lammaste arv on drastiliselt vähenenud". Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit.
- ↑ "Goat". Smithsonian's National Zoo and Conservation Biology Institute (inglise). Vaadatud 22. aprillil 2024.
- ↑ Piirsalu, P (2018). "Kitsekasvatus".
- ↑ Hirst, K (2019). "The Domestication of Goats".