Katarid

Katarid olid 10.–11. sajandil Lõuna-Prantsusmaal tekkinud ning katoliku kiriku poolt ketserlikuks kuulutatud usulise liikumise katarluse pooldajad.

Katarite väljaajamine Carcasonne'ist 1209. aastal. Grandes Chroniques de France

Katarlus oli levinud paljudes paikades Lääne-Euroopas, kuid see pärines Lõuna-Prantsusmaalt (Languedocist ja selle ümbrusest).

Nimetus

Nimetuse päritolu kohta on erinevaid arvamusi. Tõenäoliselt tuleneb see kreeka sõnast καθαροί 'puhtad'. Üks esimesi teadaolevaid sõna kasutusjuhte pärineb Eckbert von Schönault, kes 1181 kirjutas Kölni ketserite kohta: "Hos nostra germania catharos appellat."

Katarite nimetusest on pärit ka eesti keelde jõudnud sõna "ketser".

Alates 12. sajandist nimetati katareid või osa nendest ka albilasteks. See nimetus esineb kroonik Geoffroy du Breuil of Vigeois'l (1181). Nimetus viitab Albi linnale (antiikaegne Albiga). See nimetus ei ole päris asjakohane, sest albilaste keskus oli pigem Toulouse.

Albilased tähendavad ka Albi linna elanikke, kes võisid olla nii katarid kui ka mittekatarid. Sõja ajal katarite vastu kasutati katarite tähistamiseks palju Languedoci kohanimesid, et suunata ära tähelepanu sõjaohvritelt, kes olid tegelikult katoliiklased ning poleks tohtinud surra ristisõdalaste käe läbi.

Päritolu

Katarite uskumused on alguse saanud Ida-Euroopast ning levinud lääne poole kaubateede kaudu. Albilasi on nimetatud ka "bulgaarlasteks" (Bougres). Neil säilis side Traakia bogomiilidega.

Esimesed Prantsusmaa katarid ilmusid Limousini aastatel 1012–1020. Mitmeid katareid avastati ja hukati Toulouse'is 1022. Kasvava sekti mõistsid hukka Charooux' (Vienne'i) sinod (1028) ja Toulouse'i sinod (1056). 12. sajandi alguses kutsuti Agenais'sse ja Toulousaini preestreid katarite õpetusega võitlema. Ent katarid kinnitasid Lõuna-Prantsusmaal kanda tänu Akvitaania hertsogi Guillaume'i ning Lõuna-Prantsusmaa aadli suure osa kaitsele. Inimestele avaldasid muljet "head inimesed" ning Bruisi Pierre'i ja Lausanne'i Henri preestritevastased jutlused Périgords.

Õpetus

Katarite õpetusel on palju gnostitsismi sugemeid, mis sarnanevad bogomiilide (ja paulikiaanide) õpetusega.

Allikad

Katarite õpetus pole täpselt teada, sest peaaegu kõik andmed selle kohta pärinevad nende vastastelt. Katarite endi vähestes säilinud tekstides ("Rituel Cathare de Lyon" ja "Nouveau Testament en Provencal") on nende uskumuste ja praktika kohta väga vähe informatsiooni.

Opositsioon katoliku kiriku ja vaimulikega

On kindlalt teada, et katarid olid katoliku kirikuga opositsioonis ning omistasid selle vaimulikele rikutust, mille vastu nad pidevalt protesteerisid.

"Täiuslikud" ja "usklikud"

Katarite teoloogid, keda nende katoliiklastest kohtunikud nimetasid cathari ('puhtad') või perfecti ('täiuslikud'), kandsid katarite seas nimesid bons hommes ('head inimesed') ja bons chrétiens ('head kristlased'). Neid oli vähe. Lihtusklikud (credentes) ei olnud õpetusse pühendatud. Väidetavalt olid nad vabastatud kõikidest moraalikeeldudest ja usulistest kohustustest tingimusel, et nad tõotasid aktiga, mida nimetati convenenza, võtta enne surma vastu Vaimu ristimine (consolamentum). Viimast nimetasid katoliiklased "heretiseerimiseks".

Maailma pidasid nad olemuselt paheliseks. Maailma loojat, Vana Testamendi Jumalat samastasid nad kurja jumaluse Demiurgi ehk Saatanaga.

Katarid ei tunnistanud kiriku õpetust pühast kolmainsusest ning kaldusid uskuma, et Jeesus oli vaimolend, kes tuli inimesi juhtima Jumala poole. Jeesuse inimlikku olemust nad ei uskunud, sest nende õpetuse järgi on kõik materiaalsed objektid patu kütkeis.

Katarid uskusid hingede taassündi; pääsemise teeks pidasid nad vaga ja kasinat elu ning pattudest hoidumist. Katarite juhid, kes püüdsid elada läbinisti puhast elu, nimetasid end täiuslikeks, headeks inimesteks või headeks kristlasteks; koguduse lihtliikmetelt nõuti kuulekust, kuid doktriini sügavama olemusega neid ei tutvustatud. Arvati, et nende pääsemiseks taevariiki on piisav täiuslike poolt läbi viidav puhastus pattudest ja sidemest maise ilmaga. Seda puhastust ehk lohutust (consolamentum) toimetati tavaliselt vahetult enne inimese surma ja see oli katarite ainus sakrament.

Katarid keeldusid abielust ning püüdsid hoiduda laste saamisest. Seadustamata armuvahekord oli nende silmis oma ebapüsiva loomu tõttu eelistatum kui abielu.

Nad hoidusid toidust, mille allikaks oli suguline paljunemine (liha-, piima- ja munatoidud), levinud olid pikad ja ranged paastud.

Soov pääseda kurja maise maailma kütkest ajendas katarite seas enesetappe, tihti enda surnuks näljutamise teel.

Naisi peeti meestega võrdseiks, sest maisel vormil polnud tähtsust ning hing oli nagunii sootu.

Patuseks peeti vandeid ja tõotusi, mis katarite uskumuste järgi sidusid inimest maailmaga, kuid mis keskajal enne kirjaoskuse laia levikut olid kaubanduslike ja poliitiliste kokkulepete lahutamatu osa.

Samuti mõistsid nad hukka sõjad ja surmanuhtluse.

Reaktsioon katarlusele

Katarite ideed tekitasid paljudes kiriklikes ja ilmalikes juhtides muret, sest need destabiliseerisid ühiskondlikku korda ja õõnestasid kiriku õpetust ja mõjuvõimu.

Mitmed kirikukogud mõistsid katarluse hukka, kuid katarlust toetas suur osa Lõuna-Prantsusmaa aadlist. Aastal 1198 paavstitroonile asunud Innocentius III otsustas katarluse välja juurida. Kui esialgsed rahumeelsed missioonid nurjusid, alustas paavst 1208 katarite vastu ristisõda, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud, kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad. Sõda lõppes 1229 lõuna vürstide allutamisega, kuid katarlust ei õnnestunud nende seas läbi viidud massilisele veresaunale vaatamata lõplikult maa pealt pühkida.

Pärast ristisõja lõppu, kui enamik täiuslikke oli tapetud, ei kadunud katarlus ometi, vaid jäi talupoegade seas püsima, küll aga mugandasid talupojad seda oma äranägemise järgi. Hiliskatarluses näiteks loobuti mõttest, et kogu maailm on saatanast, ja väideti, et maailma on loonud Jumal ja Saatan koos, kusjuures head asjad lõi Jumal. Hiliskatarlust enam aadel ei toetanud, sest ka hiliskatarluses oli tähtsal kohal kasina elu nõue, ent sel ajal võisid aadlikud endale hakata lubama luksuslikumat elu kui talupojad.

Katarlastest talupoegade hävitamiseks korraldati veel ristisõdu.

Katarluse likvideerimiseks asutati 1229 inkvisitsioon. Aastal 1244 hukati hulk katarite olulisi juhte ning põletati tuleriidal. Nende toetajaid ähvardati karmide karistustega, nad pidid põgenema ja laialipillutatutena end varjama. Pärast 1330. aastat katarite tegevuse kohta teateid praktiliselt pole, kuid on võimalik, et üksikud rühmad püsisid kuni 15. sajandini. Siiski on katarlus mõjutanud tugevalt Lõuna-Prantsusmaa rahvapärimust.

Oletused katarite kohta

Ilukirjanduslikes ja populaarteaduslikes teostes on käsitletud oletust, et katarid võisid olla keskaja legendides tuntud püha graali valdajad.

Katarlus on mõne autori arvates saanud alguse 1. sajandil, kui Jeesus Kristuse väidetav abikaasa Maarja Magdaleena põgenes pärast Jeesuse ristilöömist Lõuna-Prantsusmaale ja rajas seal Jeesuse vereliinil põhineva dünastia. On ka väidetud, et Jeesuse asemel löödi risti tema vend või keegi õpilastest ning Jeesus pani ise sellele dünastiale aluse. Samas on pakutud ka, et dünastiale aluse panijaks oli Jeesuse vend Joosep. Sellest teooriast lähtudes olid katarid sellest vereliinist teadlikud ning konflikt katoliku kirikuga tekkis arvamusest, et kirik oli eemaldunud algsest Jeesuse õpetusest. Selle vereliini kandjateks on nimetatud nii Suurbritannia kuningakoda kui ka Romanovite dünastiat. Usuti, et katarite valduses on lisaks pühale graalile muidki kirikule olulisi reliikviaid. Kui pärast katarite viimase kantsi vallutamist sealt midagi ei leitud, organiseeriti inkvisitsioon nende leidmiseks.

Lõpuks olevat inkvisitsioon jõudnud templirüütliteni, kes olevat olnud seotud kataritega, kuna mitmed Templiordu asutajad olid pärit piirkondadest, kus katarlusel oli suur mõju. Sellel põhjusel on oletatud, et templirüütlid kandsid varjatult edasi katarite pärimust. Selle tõenduseks on osutatud asjaolule, et templirüütlitele esitatud süüdistused olid sarnased kataritele esitatutega.

Välislingid

• Katarite tutvustus (inglise keeles)
• Katarite pärandist Prantsusmaal