Infoteadus

valdkond, mis tegeleb teabe analüüsi, kogumise, klassifitseerimise, manipuleerimise, varundamise, kättesaamise ja levitamisega

Infoteadus tegeleb informatsiooni kogumise, talletamise ja otsingu probleemidega. Infoteadust aetakse sageli segi informaatikaga, kuid tegelikult on tegemist laia interdistsiplinaarse valdkonnaga, mis hõlmab lisaks informaatikale veel arhiivindust, tunnetusteadust, majandust, kommunikatsiooni, õigust, raamatukoguteadust, museoloogiat, matemaatikat, filosoofiat ja sotsiaalteadusi.[1] Infoteaduste alase koolitusega tegelevad Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituut ja Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste instituut.

Definitsioonid muuda

Grolier' entsüklopeedias on kaks definitsiooni:[1]

Infoteadus on organismide infotöötlusprotsesse uuriv teadus. Infoteadusel on ühisosad: bioloogia, füüsika, arvutiteadus, sotsioloogia, psühholoogia;
Infoteadus käsitleb teoreetiliselt informatsiooni loomise, talletamise, kättesaadavaks tegemise ja kasutamise protsesse. Infoteaduse seosed praktikaga: indekseerimine – KWIC, andmebaasid, arvutivõrgud.

Britannica defineerib infoteaduse järgmiselt:[2]

infoteadus uurib informatsiooni talletamise, säilitamise ja edastamise protsesse. Infoteadusel on seosed: raamatukoguteadus, lingvistika, arvutiteadus, psühholoogia.

Websteri entsüklopeedia definitsioon:[3]

infoteadus tegeleb informatsiooni kogumise, talletamise ja otsingu probleemidega.

Määratlused muuda

  • Infoteadus on noor teadus, mis uurib informatsiooni iseloomulikke tunnuseid ja infovahenduse protsessi põhiolemust.
  • Infoteadus kui sotsiaalteadus uurib protsesse, mis toimuvad inimeste ja kontseptuaalseid struktuure sisaldavate süsteemide vahel.
  • Infoteaduse eesmärk on tõsta informatsiooni looja ja selle tarbija soovitud relevantse informatsiooni vahetuse efektiivsust.
  • Infoteadus hõlmab kahte olulist terminit: informatsioon – enim kasutatav ja prestiižne termin raamatukogu ja informatsiooni maailmas, mis omab kindlat kohta teadmiste ja andmete spektris ja infotöötluse ning infovahenduse protsess.[4]

Infoteadlased infoteadusest muuda

Harold Borko muuda

Infoteadus – teadmised info olemusest, kogumisest, organiseerimisest, talletamisest, otsingust, interpreteerimisest, edastamisest, muutustest, kasutamisest. Infoteadus on interdistsiplinaarne. Tal on seosed matemaatika, loogika, lingvistika, psühholoogia, infotehnoloogia, kommunikatsiooni, raamatukogunduse, juhtimisega. Raamatukogundus ja dokumentatsioon on infoteaduse rakendusalad. Infoteaduse eesmärk on aidata parandada infoedastusega seotud institutsioonide tööd (kirjastamine, koolid, raamatukogud, massimeedia).

Brian Vickery muuda

Infoteadus uurib ühiskonnas toimuvat kommunikatsiooni ehk protsesse, mis on seotud info edastamisega allikatelt kasutajatele. Infoteaduse valdkonnas saab eelkõige välja tuua praktiliste tööoskuste arengu. Toob infovajaduse mõiste infoteadusse.

A. Vickery toob infoteaduslikus mõttekäigus välja 3 olulist suunda:

  • info temaatiline organiseerimine;
  • bibliograafilise produktsiooni kvantitatiivne analüüs;
  • sotsiaalse vaatluse meetodite rakendamine.

B. Vickery räägib teaduslikust informatsioonist ja toob välja selle mõiste: informatsioon, mis on loodud teaduslike meetoditega, mille tõesust on võimalik kontrollida ning on kasutatav inimeste praktilises tegevuses ja teadustöös. Teadusliku informatsiooni edastamine ja vastuvõtmine on vahetu – mitteformaalne kommunikatsioon ja vahendatud – formaalne kommunikatsioon.

Michael Buckland muuda

Keskendub nähtuse olemuse kirjeldusele. Käsitleb infot järgmiselt:

  • info kui protsess;
  • info kui teadmine;
  • info kui asi.

Infoteaduse kaks traditsiooni:

  • dokumenditraditsioon;
  • arvutitraditsioon.

Dokumenditraditsioon peaks tegelema tehnoloogilise innovatsiooniga, et suurendada tööviljakust ja efektiivsust. Arvutitraditsioon peaks enam tähelepanu pöörama inimese käitumisele, sotsiaalsetele aspektidele.

Tefko Saracevic muuda

Infoteadus tegeleb infoallikate edastamise probleemidega lähtudes sotsiaalsetest, organisatsioonilistest ja individuaalsetest infovajadustest. Põhiline uurimisobjekt on inimeste talletatud teadmised. Rakendusteks on spetsiaalsed infotehnikad ja süsteemid – tehnoloogia mõju. Infoteadusel on kaheosaline struktuur:

Informatsioon infoteaduses: informatsiooni kasutatakse kontekstis ja seoses mõne põhjusega.

Marcia J. Bates muuda

Infoteadus on info kogumise, organiseerimise, talletamise, otsingu ja levi(ta)mise uurimine. Infoteadus kui metateadus – uuritav objekt on teiste teadusalade sisu e täpsemalt talletatud teadmised ja nende kättesaadavus. Infoteadust huvitab informatsiooni vorm, organiseerimine, struktuur. Infoteaduse kolm põhiküsimust on: füüsikaline küsimus (millised on talletatud informatsiooni universumi omadused ja seaduspärad); sotsiaalne küsimus (kuidas inimesed seostavad, otsivad ja kasutavad informatsiooni); disaini küsimus (kuidas tagada talletatud informatsiooni kiire ja efektiivne kättesaadavus).

Trudi Bellardo Hahn muuda

Infoteadust iseloomustab see, et rõhuasutus on pigem tegevustel kui avastustel. Viis kategooriat:

  • infoplahvatuse analüüs;
  • info korrastamine ja kättesaadavus;
  • automatiseeritud info talletamise ja otsingu süsteemid;
  • kasutajate infootsikäitumise, vajaduste ja eelistuste uurimine;
  • osalemine infopoliitika väljatöötamisel.

Peter Ingwersen muuda

Informatsioon on infoteaduse keskne uurimisobjekt. Informatsiooni mõiste infoteaduses:

  • peab olema rakendatav N. Belkini viies valdkonnas (informatsiooni edastamine, infovajadus, infosüsteemide ja infoedastuse efektiivsus, informatsiooni ja looja vahelised seosed, informatsiooni ja kasutaja vahelised seosed);
  • seotud teadmisega;
  • defineeritav;
  • üldistav;
  • prognoositav;
  • võrreldav;
  • seotud kommunikatsiooni protsessi osadega.

Nicholas J. Belkin muuda

Infoteaduse eesmärk on uurida kommunikatsiooniprotsesse, mille käigus vajalik (soovitud) informatsioon jõuab loojalt (inimene) kasutajani (inimene). J. Belkin rõhutas esimesena soovitud info olulisust infovajaduse aspektist.

Bertram C. Brookes muuda

Leiab, et Karl Popperi kolme maailma mudel (I – füüsiline maailm, II – psüühiline maailm, III – mõtlemise objektiivne sisu, ideede ja kunstiteoste maailm) sobib infoteaduse olemuse mõistmiseks: I – loodus, inimesed, materiaalne maailm; II – indiviidide "subjektiivsed teadmised"; III – objektiivne teadmine e talletatud teadmised.

Ajalugu muuda

Infoteaduse tekkimise aluseks arvatakse olevat teadusliku kommunikatsiooni teke ja areng.

17. sajand muuda

Üheks alusepanijaks arvatakse olevat prantsuse munkteadlane Marin Mersenne (1588–1648), kes hakkas 17. sajandil pidama aktiivset kirjavahetust teiste teadlastega. Sel ajal oli kirjavahetus ainus vahend sidepidamiseks kaugemal asuvate kolleegidega. Aastal 1665 hakkas ilmuma Prantsusmaal esimene teadusajakiri Le journal des scavants (Teadlaste Ajakiri), Inglismaal samal aastal ajakiri Philisophical Transaction (Filosoofiaalased Toimetised), mille väljaandjaks oli Henry Oldenburg. Neile järgnesid peatselt ka muud analoogsed ajakirjad.

18. sajand muuda

Benjamin Franklin asutas 1731. aastal Philadelphias esimese avaliku raamatukogu Library Company of Philadelphia, mis kasvas hiljem teaduslike eksperimentide keskuseks, kus hakati korraldama ka teaduslike eksperimentide avalikke näitusi.

18. sajandi alguses hakkas ilmuma Venemaa Teaduste Akadeemia referaatajakiri.

Academie de Chirurgia Pariisis avaldas 1736. aastal "Memoires pour les Chirurgiens", mida peetakse üldiselt esimeseks meditsiiniajakirjaks. 1761. aastal hakkas Pariisi Teaduste Akadeemia välja andma ajakirja Descriptions des Arts et Metiers. Ajakiri koosnes eri kunstiliikide ja teadusharude kirjelduste kogudest.

Aastatel 1761–1789 avaldati umbes 100 monograafiat.

1796. aastate lõpus leiutas Alois Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse – kivitrüki ehk litograafia. Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.

19. sajand muuda

19. sajandil kasvas plahvatuslikult teadusajakirjade arv. Kuna teadusajakirjade hulga suure kasvuga muutus raskemaks nende jälgimine, hakati välja andma referaatajakirju. 1859 hakkas Inglismaal ilmuma Chemical News and Journal of Physical Science – esimene kord nädalas ilmuv keemiaajakiri. 1868 asutati Venemaal Vene Keemia Ühing, mis hakkas oma ajakirja välja andma aasta hiljem.

19. sajand oli murranguline ka infotehnika arengu suhtes. 1801 leiutas Joseph Marie Jaquard (1752–1834) augustatud kaardi, mis pidi kontrollima operatsioone kangakudumisel. See pani aluse hiljem oluliseks infoteaduse arenguteguriks saanud perfokaardile. 1822. aastal lõi Charles Babbage (1791–1971) diferentsiaalmasina, mis oli esimene samm kaasaegse arvuti poole. 24. mail 1844 avati esimene telegraafiliin ja Samuel Morse saatis teele esimese sõnumi. Sõnumite edastamiseks koostas Morse erilise tähestiku, mis on tuntud ka tänapäeval. See telegraafiaparaat leidis laialdast kasutamist paljudes riikides. Siitpeale algas telegraafi kiire areng.

19. sajandil leiutati ka kirjutusmasin (1868 Christopher Sholes, Carlos Glidden ja S. W. Soule), telefon (1876 A. G. Bell), fonograaf (1877 Thomas Edison), magnetsalvestus (1898 Valdemar Poulsen) ja mikrofotograafia (1839 John Benjamine Dancer). 1854. aastal avaldas George Boole raamatu "An Investigation into Laws of Thought", mis pani aluse nn Boole'i algebrale, mida kasutatakse praegu laialdaselt infootsingus.

Tekkisid esimesed infoteadusega tegelevad organisatsioonid, näiteks 1895. aastal lõid Belgia teadlased Paul Otlet ja Henri La Fontaine Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi, mis tegutseb tänaseni nime all Rahvusvaheline Informatsiooni ja Dokumentatsiooni Föderatsioon (International Federation for Information and Documentation) ja mille funktsioonideks on näiteks infotöötajate koolitamine, konsulteerimine, konverentside korraldamine ja muud erialased projektid.

20. sajand muuda

20. sajandil seoses teaduse arenguga oli infohulk veelgi kasvanud ja järjest kasvas ka kommunikatsiooni vajadus. Jätkuvalt anti välja uusi teadusajakirju ja tekkisid ka raamatukogude kõrvale esimesed muud asutused, mis hakkasid osutama infoteenuseid. 1921 asutati Washingtonis Rahvusliku Teaduste Akadeemia juures Science Service eesmärgiga levitada teaduslikku informatsiooni. Massilisse kasutusse infokandjatena jõudsid perfokaardid.

1927. aastal pandi alus IFLA-le (International Federation of Library Association) ehk Rahvusvahelisele Raamatukoguühingute Liidule. 1934. aastal loodi Bibliofilm Service, mis hakkas pakkuma mikrofilmidele talletatud teaduskirjandust ja samaaegselt ka mikrofilmide lugejaid.

20. sajandil hakati rohkem uurima infoteadust teadusharuna. Uuriti informatsiooni mõistet ja olemust. Leiutati uut tehnikat informatsiooni lihtsamaks käsitsemiseks (1924 – saadeti esimene faks, 1938 – valmis esimene kserokoopia, 1941 sai USA-s alguse kommertstelevisioon). 1937. aastal käidi välja nn World Braini idee, mis sisaldaks kogu maailma teadmisi, mida pidi koguma järelepärimiste ja indekseerimiste kaudu.

1943. aastal loodi koodimurdja Colossus, mis oli esimene programmeeritav digitaalne arvuti. See tegi kuni viis tuhat aritmeetikatehet sekundis ja seda kasutati sõjalisel eesmärgil.

Infoteaduse areng hoogustus eriti pärast Teist maailmasõda.

1945. aastal esitas Vannevar Bush oma artiklis "As We May Think" tänapäevases mõttes hüpertekstilise süsteemi Memex (memory extender e. mälulaiendaja) mudeli. Memex pidi koosnema tekstidest, märkmetest, fotodest ja graafilistest elementidest ning olema võimeline looma seoseid süsteemi ükskõik millise kahe punkti vahel.

Esimene ameerika elektronarvuti oli ENIAC (Electronic Numerical Integrator and Computer), mis alustas tööd 1945. aastal. Algul oli ENIAC mõeldud suurtükiväe lasketabelite arvutamiseks, kuid hiljem rakendati seda ka kosmilise ja tuumakiirguse uuringutes.

1948. aastal leidis aset I rahvusvaheline teadusinformatsiooni konverents Londonis, kus käsitleti info kasutajate huvisid, teadlaste teenindamise probleeme, infokäitumist. Tähtsamad uurimistööd 1940. aastatel olid Norbert Wieneri küberneetikaalane teadustöö ja C. E. Shannoni loodud matemaatiline infoteooria. 1958. aastal II rahvusvahelisel teadusinformatsiooni konverentsil olid ettekannete teemadeks kasutajate vajadused, efektiivsuse hindamine, kvantitatiivsed ülevaated, kodeerimine, mehaaniline tõlge, masinotsing, infootsing.

1958. aastal loodi Infoteadlaste Instituut, esimene täiemahuline infoteaduse õppekava Northamptoni Tehnikakolledžis avati 1961. aastal.

Teadusest oli saanud omaette majandusharu. Infot oli palju ja selle hulk pidevalt kasvas ja osa sellest samal ajal vananes, kuid kasutusvõimalused olid piiratud – informatsioon ei jõudnud kõigisse piirkondadesse õigeaegselt, infoasutuste töö oli puudulik, takistuseks oli ka keelebarjäär. Oli tekkinud infokriis. Hakati intensiivsemalt teostama infootsingu uuringuid. Ilmusid esimesed online otsisüsteemid esialgsete offline süsteemide (magnetlindid, perfokaardid, mikrofilmid) asemele. Kommertseesmärkidega online süsteemid Dialog ja Orbit said tuntuks ja kasutatavaks üle USA.

1970. aastal asutati EUSIDIC (European Association of Information Services), mis ühendas ja ühendab siiani kõiki infoteenuste pakkujaid Euroopas.

Infoteaduse arengus on olulise tähtsusega Interneti teke. Juba 1960. aastatel käis Paul Baran välja detsentraliseeritud infovahetuse süsteemi idee. 1969. aastal käivitas USA kaitseministeerium ARPANET-projekti, mille eesmärgiks oli luua andmesidevõrk, mis töötaks edasi ka kahjustuse järel. Ühendati neli USA eri piirkondades asuvat tolleaegset superarvutit kiirete sideliinidega. 1970 saadeti esimene e-kiri. 1977. aastal alustati teiste võrkude ühendamist ARPANET-iga ja üha rohkem hakati rääkima Internetist. 1986. aastal loodi Ameerikas NSFNet, mis ühendas viit superarvutit ja sai Interneti tähtsaima magistraalvõrgu alguseks. Kuni 1990. aastateni oli Interneti kasutamine keeruline, tekstipõhine ja valdavalt mõeldud teadusasutustele ja ülikoolidele. 1990. alguses muutus Internet kõigile kättesaadavaks ja hakkas kiirelt arenema ja laienema. 1989–1992 töötati välja HTML-keele alged ja võeti kasutusele hüpertekst, ilmusid esimesed veebilehed. Võeti kasutusele väljend WWW (World Wide Web). Tänapäeval on Internet levinud üle maailma ja saanud üheks olulisemaks kommunikatsioonivahendiks.

Olulisemad uurimissuunad muuda

Kolm arenguetappi:

  • Algusperiood – infoteaduse esilekerkimine enne II maailmasõda ja esimesed teoreetilised tööd
    • Informatsiooni mõiste kasutus: ajakirjandus, tehnika, statistika jne;
    • Informatsiooni mõõtmine – H. Nyquist, R.V. Hartley.
    • Uuringud teaduse arengu ja informatsiooni seosest – John Bernal;
    • Informatsiooni hajumise seadus: 1:n.n²;
    • Dokumentatsiooni määratlus – A. Predeek;
    • Informatsiooni roll uurimistöös,
    • Hüpertekstsüsteemi idee;
    • MEMEX – mälu laiendaja (vaimsete protsesside tehislik kopeerimine; ideede seostamine; informatsiooni säilitamine mikrofilmidel; informatsiooni kiire kättesaadavus; skanner; viitadega kokkuvõtvad temaatilised lehed).
  • 1960.–1970. aastad – püüti määratleda infoteaduse põhilisi uurimisalasid ja defineerida infoteaduse piire teiste distsipliinidega
    • Viidete analüüs – E. Garfield 1964;
    • Infosüsteemi elemendid – R. Fairthorne 1967;
    • Teadmiste edastamine – G. Wersing 1971;
    • Otsing tekstidest – K. Sparck – Jones ja M. Kay 1973;
    • Infokasutus – G. Wersig ja V. Nevling 1975.
  • 1977–1980. aastad – stabiliseerumine distsipliinina – jõuti identiteedi ja uurimisalade määratlemiseni
    • Informatsiooni mõiste käsitlus infoteaduse probleemidest lähtuvalt (N. J. Belkin);
    • Infoteaduse käsitlus lähtudes Karl Popperi teooriast (B. C. Brookes);
    • Infoteaduse käsitlus seoses lähedaste distsipliinidega (F. Machlup; U. Mansfield;
    • Informatoloogia (A. Debons;
    • Infovajadus (N. Belkin);
    • Infosüsteemid.
  • 1990. aastad – tänapäev
    • Talletatud teadmiste kättesaadavuse ja kasutamise uurimine;
    • Teadmiste esitamise vormide uurimine;
    • Inimesest lähtuv lähenemine infoteadusele;
    • Informatsiooni kättesaadavus ja kasutamine;
    • Infovajaduse põhjused;
    • Infoökoloogia;
    • Infomeetria;
    • Informatsiooni kvalitatiivne hindamine.

Eestis muuda

  • 1961–1970 – ulatuslik sotsioloogiline uuring "teie ja raamatukogu" lugemishuvidest; mehhaniseeritud infootsisüsteemide kasutamine raamatukogu- ja infotöös;
  • 1971–1980 – uuringud automatiseeritud infosüsteemide rajamiseks, infokeeltest ja infovajadusest, raamatukogu kõigi fondide koostis ja kasutamine, kordusuuring lugemishuvidest;
  • 1981–1990 – lugemisuuringud, raamatukogunduse areng, raamatu ajalugu, kordusuuring raamatukogu fondide koostisest ja kasutamisest;
  • 1991–... – teadusinfo levi ja tarbimine, andmebaaside kasutamine infoteeninduses, raamatukogude roll teaduslikus kommunikatsioonis.[5]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Grolier entsüklopeedia login leht
  2. Information science – Encyclopedia Britannica.
  3. information science – Free Merriam-Webster Dictionary.
  4. Nuut, A. 1999. Uued suunad infoteaduses. – Raamatukogu, nr 2, lk 12
  5. Rannap, E. 1998. Infoteaduste arengust Eestis. – Rmt: Infolevi ja -tarbimine. Tallinna Pedagoogikaülikool, lk 123–124.

Allikad muuda